Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 22. november 2014

PÖFF 2014: veel mõned arvustused...

Jätk mu postitusele 9. novembrist. "Mussoonvihmade" ja "Augusti tuulte" kohta individuaalset postitust tegema ei hakanud, nii et nende kohta leiab täielikud kommentaarid just siit.
 

AUGUSTI TUULED | AUGUST WINDS

Napi süžeega, aga ilmekas ja nõiduslik draama, mille tegevuspaigaks mereäärne Brasiilia küla. Keskne roll on noorel kaluril, kes leiab mere äärest surnukeha ning viib selle impulsiivselt oma külla, olgugi et kalad on laiba nägu üksjagu järanud ning sellesse on ajapikku kogunenud gaasid, mille võimalik vallapääsemine teeb õrna ninaga kohalikud ettevaatlikuks. Naljakal kombel on laiba rannapalli suuruseks paisunud kõhu võimalik lõhkemine ainus süžeeline element kogu filmis, mis mingisugustki põnevust tekitab — see on lausa kurjakuulutav oomen. Poeesiat sellest elamise, suremise ja aja üle mõtisklevast loost ometi leiab ja tagatipuks on linateos fantastiliselt üles võetud. Staatilise kaameraga on režissöör Gabriel Mascaro tunnetuslikult filminud mitte ainult meeldejäävaid dokfilmilikke kaadreid kohalikust troopikast, aga ka näiteks rannal asuvatest haudadest ning seksapiilse Dandara de Morais' ideaalsest kehast, mis vastandub nii tabavalt sellele va mädanenud laibale. Filmi tehnilisest suurepärasusest annab märku veel tähelepanelik helitöötlus. Stiili ning meeleolu poolest on käesolev film täpselt minu maitsele — vaikne, natuke meditatiivne ja luuleline, aga ikkagi realistlik ja pisut õõvastavgi —, nii et minul on öelda vaid head, aga tempost ja sisukusest lugu pidavale inimesele esimese hooga ei soovitaks. Parajalt lühike ta samas ju on...

MUSSOONVIHMAD | MONSOON

Neis, kelle jaoks pole paduvihm enamat kui ettekääne terveks päevaks tuppa jääda, tekitab Sturla Gunnarssoni esmaklassiline dokfilm kindlasti imestust ning hämmeldust. "Monsoon", mis vaatleb iga-aastaste raskete mussoonvihmade saabumise tagajärgi India rannikul, on ka tõestuseks, kuivõrd kaootiline ja ettearvamatu, aga ka lummav jõud loodus õieti on. Neile, kes elavad India ranniku ääres, olgu siis tegu suurlinna Mumbaiga või mõne väiksema külaga, võib vihmade paratamatu saabumine tähendada nii head kui halba — liiga palju vett tähendab katastrofaalseid üleujutusi, liiga vähe vett jälle õudset põuda. Ometi on see nähtus, mida kutsutakse sealkandis "India hingeks", omamoodi püha ja sümboolne kõigi jaoks, kelle elu vähegi mõjutab. Film kujutab erinevaid paiku üle terve India ranniku, lubades kohalikel omast kogemusest rääkida, milliseid situatsioone võib sadude saabumine kaasa tuua. Teiste seas tehakse juttu meteoroloogidega, kes pole võimsaid vihmasid endiselt suutnud täielikult mõista, ja näiteks ühe võluva Bollywoodi tähega, kes jälle neid romantiseerima kipub. Imetabane "Monsoon" ei pane kõigest põhimõtteliselt üllatuma selle üle, kui tähenduslik võib teatud piirkondades olla midagi sellist nagu vihm, vaid vaimustuma ka India looduse ilu ning sealse rahva kommete-uskumuste üle. Viimati nägin nii kordumatut dokfilmi enam kui aasta tagasi ja selleks oli "Samsara", mille autori Ron Fricke'i looming on Gunnarssonile kahtlemata inspiratsiooniks olnud. Väärt vaatamist ainuüksi erakordse loodusfotograafia pärast.

POISIPÕLI | BOYHOOD

Film on tähelepanuväärne ennekõike seetõttu, et kolme tunni vältel kujutatakse Masoni füüsilist ja vaimset kasvamist reaalajas, mille tunnistajaks olla on tõepoolest ime­tabane tunne. Lisaks sellele panevad filmi särama loomulikkus ja orgaanilisus, mis on 1990ndate alguses kuulsust koguma hakanud Richard Linklateri töödele nii iseloomulik. Väljakutseid armastavale Linklaterile oli see algusest peale üks entusiastlik, aga lootusrikas, riskantne ja tohutult kannatust nõudev eksperiment... Loe edasi...

FOXCATCHER | FOXCATCHER

Kui Bennett Milleri eelmine film, samuti tõsieluline ja sporditeemaline "Moneyball", on meeleolult südamlik ning energiline, siis järk-järgult rusuvamaks muutuv "Foxcatcher" on jälle rõõmutu ja koguni passiivselt häiriv; filmi tegelased paistavad silma lakoonilisuse ning stoilisusega, nende käitumine on sageli kahtlane. Režissöörina pädev Miller keskendub taotluslikult selle kurioosse loo psühholoogilistele tahkudele. Loe edasi...

KÕIKSUSE TEOORIA | THE THEORY OF EVERYTHING

Selles osas, mis Hawkingi teadlasena niivõrd geniaalseks teeb ja milline on tema töö väärtus, jääb film teadlikult vaikivaks, eeldades, et vaataja sellega juba kursis on. Draama jätab tagaplaanile tõsiasja, et loo südames on erakordne füüsik, jutustamaks just hellatundelise armastusloo mehest, kellel on tervisliku olukorra tõttu keeruline näidata välja sügavaid tundeid, mis temas peidus. Loe edasi...

LAPS MIS LAPS | OBVIOUS CHILD

Abort on teadupärast tundlik teema, mis tekitab sageli tuliseid vaidlusi. Hollywoodi filmides suhtutakse sellesse igatahes reeglina hukkamõistvalt — isegi kui abort kuulub võimalike lahenduste hulka, leitakse lõpuks piisavalt argumente suure hurraa saatel sünnitamiseks. "Obvious Child'i" keskmes oleval sardoonilisel koomikul Donnal, keda kehastab imetlusväärse nõtkusega koomik Jenny Slate, ei teki selles osas mingisugust dilemmat. Loe edasi...

KÜLM JUULI | COLD IN JULY

Tegemist stiilse ja nägusa, jõudselt kulgeva põnevikuga, mis lähtub just kaheksakümnendatel valminud krimkadest — olgu tõestuseks juba muusika, mis kui virutatud mõnest vanast John Carpenteri kultusteosest. Sel põhjusel tundub "Cold in July" juba algusest peale ülemäära derivatiivne ning mõjub seetõttu ennekõike eeskujuliku jäljendusena. Vähemalt hoidub film uimerdamast. Loe edasi...

20 000 PÄEVA MAAL | 20,000 DAYS ON EARTH

Kui rääkida "20,000 Days on Earth'ist" kui muusikateemalisest dokfilmist, mida see on vaid kaudselt, on sulaselgeks eeliseks juba asjaolu, et Cave isiklikult nii pühendunult kaasa teeb, ja ega vastasel juhul filmi õigupoolest eksisteerikski — tema on jäägitult selle süda ja hing. Tänu Cave'i otsusele omanäolisele projektile täielikult anduda, ongi tegemist millegi hulga universaalsema ja unikaalsemaga kui kõigest ühe tähelepanuväärse muusiku põgusa portreega. Loe edasi...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar