Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 13. november 2014

"Pumpkinhead" (1988)

Olen praegugi arvamusel, et kaheksakümnendate monster movie kohta on "Pumpkinhead", mida esimest korda nägin poisina televusseri vahendusel, üllatavalt elegantne, tõsiseltvõetav ja tähendusrikas film, mis ei lähe ülemäära groteskseks, üllatab jõulise atmosfääri ja väärikate eriefektidega. See on sünge mõistulugu eraklikust maamehest Ed Harley'st, kelle väike poeg ootamatult hukkub, kui välja ilmub grupp rumalaid noori linnavurlesid. Murest murtud mees annab kohalikule nõiale käsu manada välja armutu deemon, kes hoolimatutele noortele kätte maksaks, kuid saab pikapeale aru, et on teinud vea ning püüab tehtut heastada, enne kui liiga hilja.

Filmi kandev mõte on küll mõnevõrra äraleierdatud ning lood inimesest, kes kriitilises olukorras teevad tagajärgedele mõtlemata halva otsuse, teadupärast tavalisedki, mistõttu võib film kohati igav tunduda. Eriti silmas pidades, et õudustäratava deemoni väljailmumist peab peaaegu tund aega ootama. Aga see-eest on filmil igas mõttes üllad põhimõtted, vähemalt arvestades selle olemust. "Pumpkinhead'i" lavastas ebatavalisel kombel legendaarne eriefektimeister Stan Winston, kelle "puudutust" on tunda igas stseenis, kus antropomorfne maapõuest tõusnud elajas nägu näitab (ja teda näidatakse terves ulatuses ning ohtralt). Tema liigutused on järsud, kuid nõtked, ja näoilmed salapäraselt inimlikud, mis ühe korraliku koletise puhul on kahtlemata vajalik omadus. Et tegevus toimub sügisesel ajal nii ruraalses kandis — Jumalast hüljatud tühermaal lausa — on filmil mitte lihtsalt kummastav, vaid koguni unenäoline ja apokalüptiline õhkkond.
Filmi teises pooles sähvib vahetpidamata äike, tuul lennutab ringi kuivi sügislehti ja valitseb pilkane pimedus, kus koletisel mugav ringi hiilida (umbes nagu tulnukal "Alien'is", mis selgelt olnud üheks lähtepunktiks kõheda õhustiku kujundamisel). Näitlejaist väärib tähelepanu lugematutest kultusfilmidest ja telesarjast "Millennium" tuntud Lance Henriksen, kelle osatäitmine on meeldejääv. Filmi esmakordselt nähes ei jäänud mulle seejuures teravalt meelde vaid elukas ja ta välja tuua käskinud Harley, aga ka viimase laps, kes on üle mõistuse ingellik, nii et tema surma korral tundub isa soov õigluse järele eriti põhjendatud. Irooniline, et Winston, kes tegeles kogu elu koletiste, robotite jms loomisega, suutis režissöörina nii peenelt rõhutada selle lapse süütust. Mäletan, et imestasin ise noorena, mida arvaks surnud poiss oma isa tegudest, kui ta taevast kõike pealt näeks — kas suhtuks sellesse hukkamõistvalt? Kahjuks pole "Pumpkinhead" kõige sobilikum korduvaks vaatamiseks, sest kui kord tegevustikku täiesti teada, ei paku film enam palju üllatusi, samuti võiks see olla põhjalikumalt seletada nõida, kelle juurde Harley lootusrikkalt pöördub. Aga hindan selle moraalselt õilsa kultusfilmi asjalikkust oma mütoloogia kehtestamisel.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar