Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 19. november 2014

"Starry Eyes" (2014)

"Starry Eyes" on üks sellistest filmidest, mille kohta mulle meeldib muheledes öelda "mõnusalt friiki-diiki", ja ühtlasi järjekordne tõestus, et body horrori nime all tuntud žanr on jõudsalt comebacki tegemas. Sarnaselt hiljutistele filmidele nagu "Honeymoon", "Thanatomorphose" ja "Contracted" on ka "Starry Eyes'i" keskmes naine, kes salapärasel põhjusel hakkab nii vaimselt kui füüsiliselt koost lagunema, aga käesolev film on eelmainituist vaat et psühholoogilisem ja terasemgi, peites endas ka teravat kriitikat Hollywoodi filmitööstuse aadressil, kus lugematu arv näitlejakarjäärist unistavaid naiivseid naisi satuvad manipulatsiooni ja ärakasutamise ohvriks ning on nõus kõike tegema, et nende unistused täituksid.

Just niisugusse olukorda satub käesoleva filmi peategelane — häiritud tütarlaps Sarah, kes lootuses võita oluline roll suvalises õudusfilmis soostub proovi käigus tegema rohkemat kui tahaks, satub tulemusena halbade inimeste huviorbiiti ning müüb sõna otseses mõttes oma hinge maha. Ei saaks muidugi öelda, et "Starry Eyes" on läbinisti originaalne ja omalaadne linateos. Võrdlused David Lynchi ("Mulholland Dr") ja David Cronenbergi ("The Fly") filmidega on põhjendatud, kuid minu silmis on sel süžee poolest enim ühist Aronofsky "Black Swan'iga" (mis on maitsekam ja suuremate kunstiliste ambitsioonidega, aga veel rohkem pastišš); meeleolult meenutab see kangesti jälle Roman Polanski hirmsamaid filme nagu "Rosemary's Baby" ja "Repulsion", kus äreva õhustiku tagab samuti peategelase häiritusest tingitud impulsid, õudsed pettekujutelmad, hirm ja äng.

Loos on roll ka ühel Roger Cormanile sarnaneval produtsendil, kes käitub algusest peale nagu tõeline nälkjas, aga lõppude lõpuks on temal võtmed kuningriiki, kuhu lugematu arv abituid tütarlapsi soovib pääseda. Tegevustik kisub justkui liiga ekstreemseks, et filmi sõnum Hollywoodi kohta oleks täiesti tõsiseltvõetav, aga see on omaette tabav. Selle intellektuaalse psühhodraama puhul on tugevad pigem paljud individuaalsed elemendid (rütmikas kaheksakümnendate vaimus muusika ja peened eriefektid kaasa arvatud) kui film tervikuna. See on kõnekas ja enesekindel nagu üks korralik õudusfilm peakski olema, aga vääriks põhjalikumat stsenaariumi, mis peategelast rohkem avaks, ja konkreetsemat narratiivi.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar