Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 6. november 2014

"Stonehearst Asylum" (2014)

Sellised efektsed psühholoogilised põnevikud nagu "Session 9" ja "The Machinist" lavastanud Brad Andersoni uusim film "Stonehearst Asylum" (esialgne pealkiri "Eliza Graves") on nähtavasti režissööri kõige kallim ja ambitsioonikam seni ning iseenesest ka tõestus tema asjalikkusest painajaliku atmosfääri loomisel. Või nagu levitaja Garsų pasaulio įrašai ise eestikeelses sisututvustuses tähelepanelikult teatab: "Lavastaja Brad Andersonile pole inimmõistust uurivate filmide teema võõras ning ta suudab suurepäraselt luua kujutluse õudusunenäole sarnasest maailmast." Ometi ei saa seda kitšilikku, kohati lihtsalt kentsakat müsteeriumi ülemäära tõsiselt võtta.

Tegemist filmiversiooniga Edgar Allan Poe ühest veidramast ja vaimukamast lühijutust "The System of Doctor Tarr and Professor Fether" ehk "Dr Tõrva ja professor Sule süsteem", mida aastaid tagasi lugedeski tundsin, et sellest annaks päris kenakese ekraniseeringu vändata. Mina kujutasin jälle ette midagi palju ajuvabamat ja vallatumat kui käesolev linateos, kust muuhulgas puudub jutus sisalduv terav koomika. Ja kuna olin enne vaatama hakkamist kahjuks teadlik, et Poe novell on filmi aluseks ja sellega kenasti tuttav, ei olnud mulle saladuseks algse loo peamine puänt, kuid mõistagi on filmi süžee laialdasem ja põhjalikum ning kätkeb seega muidki üllatusi (ja umbes kümmet lõppu) — kas või põrguliku Stonehearsti hullumaja kõige pahelisemate asukate näol. Inimene, kes hakkab vaatama filmi 19. sajandi vaimuhaiglast, loodab loogiliselt vaimuhaigeid ka näha ja käesolevas filmis esineb kõikvõimalikke maniakaalseid tonte. Erinevalt Andersoni "Session 9'st", mille tegevus toimub samamoodi vaimuhaiglas (täpsemalt küll kaasajal ja mahajäetud vaimuhaiglas), ei näe antud filmis aga suurt midagi õudustäratavat... kui mitte arvestada kortse nüüd juba 41-aastase Kate Beckinsale'i näol.
Õnneks kuulub viimane jätkuvalt näitlejataride hulka, keda kaamera lihtsalt armastab. Kõiki stseene, kus ta üles astub, läbib mingisugune melanhoolne sensuaalsus, mistõttu on kahju, et film ei ole n-ö traagilis-perversse armastusloona meeldejäävam. Üldiselt mõjub film lihtsalt teaterlikult ja kunstlikult ning seda mitmel põhjusel: ähvardavat ja kummalist hullumaja ning selle ümbrust on "Stonehearst Asylum'is" butafooria abil nii jõuliselt kujutatud; dialoog on selline punnitatult ilukõneline (mulle lihtsalt ei meeldi laused nagu "It was found on your person") ja osatäitjad valdavalt Briti päritolu. Auhindadega pärjatud teejoojatest figureerivad siin nt Michael Caine, Ben Kingsley ning David Thewlis ja niivõrd vintske kaardiväe osalust arvestades võiks film pisut rabavam olla küll.

Mainitud teaterlikkus pole aga otseselt halb, vaid annab filmile isegi teatavat isikupära, nii et seda enam tahaks, et see oleks õige pisut eneseteadlikum ning söandaks olla vaimult sama napakas kui selle tegelased. Ja võikam! PG-13 reiting lihtsalt ei luba õõvastavaid kaadreid, mis ilmselt sellele grotesksele loole tooni annaks. Mitte et antud film kohe lastele sobiks, aga pärast "American Horror Story" ülimalt sõgedat hullumajakeskset teist hooaega tundub see piinlikult tagasihoidlik või nii. "Stonehearst Asylum" on küll mõnusalt ühtlane ja viimistletud, aga ikkagi närivalt keskpärane film. Seda tonaalse üheülbalisuse pärast, mida äkki aitakski elektrišoki kombel ravida natuke banaalset või lihtsalt totrat huumorit ning visuaalseid jõledusi.

Nüüd, kus Alfred enam Bruce Wayne'i heaks ei tööta, on tema elu raskeks läinud

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar