Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 20. november 2014

"The Babadook" (2014)

Tänavustest õudusfilmidest pole just paljud nii palju tähelepanu pälvinud kui Austraalias valminud "The Babadook", mis on täispikk versioon autor Jennifer Kenti omaenda kümne aasta tagusest lühifilmist "Monster" ja mille tegemiseks koguti raha Kickstarteri kaudu. Kõlava pealkirjaga filmi on kahtlemata osavalt reklaamitud, nii et kes vähegi žanrifilmidest huvitub, on selle olemasolust kindlasti juba teadlik... Näidati teist muuhulgas ka HÕFFil, kus see positiivset vastukaja sai. Ja ilmselt on mõistlikum hoiduda allolevat teksti lugemast, kui film vähegi huvi pakub. ;)

"The Babadooki" set-up on kahtlemata andekas, tuues kohe meelde klassikalised tondilood: kahekorruselises majas, kus on pahaendeliselt hämar ja iga samm põrandalauad kriuksuma paneb, elab hajevil ema koos armsa, kuid kontrollimatu pojaga, kelle jaoks on suurimaks probleemiks salapärane koletis, mis ühe riiulist leitud sünge pildiraamatu järgi kannab nime Mister Babadook. Jubedatel asjaoludel hukkunud abikaasat endiselt leinav ema teeb kõik, et last monstrumi olemasolu osas ümber veenda, aga kuna tegemist õudusfilmiga, on vaatajal põhjust eeldada, et poisil on rohkem õigus kui esmapilgul tundub. Tegemist traditsioonilise ja elegantse õudukaga, mille peen operaatoritöö ja osav valgustus varjavad mugavalt eelarve väiksust.

Mis puutub süžeesse, siis kahtlemata on kõige kaasakiskuvam ja mõistatuslikum just "The Babadooki" esimene pooltund, kui pole lõpuni selge, kui põhjendatud lapse hirm koletise ees ikkagi on ja millal see end lõpuks näitab. Intrigeeriva tahu lisab asjaolu, et ootamatult mehe kaotanud ja üksinda last kasvatama jäänud ema on seksuaalselt represseeritud ning määratlematu koletis paistab end ilmutama hakkavat või poisi mõtetesse tulevat siis, kui naine tunneb iha (ühes stseenis hakkab ta ennast voodis rahuldama ja tema toa uks vajub pahaendeliselt lahti just hetkel, kui ta on kliimaksini jõudmas). See on varajane vihje, et majapidamises pingeid tekitaval Babadookil on ema emotsionaalse ja psüühilise olukorraga rohkem pistmist kui arvata oskaks.
"The Babadook" on tõepoolest psühholoogilisem kui esmapilgul tundub ning leiab toimuvale ratsionaalsed vastused, ent mida tegelikumaks ja reaalsemaks sündmustik muutub, seda vähem üllatuslik ja originaalne see ka on. Kuna hetkeks, mil lugu jõuab haripunkti, on vaataja jaoks mõistatuse lahendus juba selge, ei suuda film olla täielikult haarav. Et tegevus leiab peaaegu tervenisti aset vanamoodsas tolmuses majas, on "The Babadook" loomulikult atmosfääriline, vältides ühtlasi vaataja ehmatamist nende magedate böö!-momentidega, mis on tänuväärne.

 Režiitöö suhtes on raske kriitiline olla — palju on rõhku pandud väiksematele detailidele; alatasa on näha mängulisust ja enesekindlust; filmi painajalik, sageli kurnavalt melanhoolne õhustik on atraktiivne. Niisiis pole nägusat "The Babadooki" muidugi igav vaadata, ent oma püüdlustes olla midagi komplekssemat ja tõsisemat kui üks üleloomulik elukafilm nullib see ka kehtestatud fantaasiamaailma ning muutub, nagu mainitud, tulemusena šablooniliseks ja manipulatiivseks, minetades täielikult igasuguse siiruse ning soojuse. Lõpuks püüab see raputada ennekõike ohtra füüsilise ja vaimse vägivallaga, mis tekitab lihtsalt vastumeelt. Kui esialgu annavad filmile tooni saladuslikkus ja tundlikkus, siis pikapeale kaldub see ebasujuvalt trööstitusele ja realistlikkusele ega lahene nii omanäoliselt kui ehk ootaks. Meeldejäävaid momente "The Babadookis" muidugi on —  efektsematest stseenidest saaks imetlusväärse lühifilmi (mida see õigupoolest algselt ka oli...).

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar