Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 10. november 2014

"The Best of Me" (2014)

Urr! Aasta 2014 kõige naivistlikum fantaasiafilm põhineb Nicholas Sparksi samanimelisel bestselleril. Ilmselt ei ole vaja öelda, et kõigist nüüdisaegsetest sulemeestest, kes aktiivselt läägeid armastusromaane kirjutavad, on Sparks kõige popim, olgugi et kirjutab lihtsalt ühte ja sama piinarikast lugu üha uuesti. Edu on suuresti taganud tema teoste filmiversioonid, mille seast tuntuim on omamoodi märgiliseks saanud "The Notebook". Neist värskeim, ootuspäraselt romantiline ja totter "The Best of Me", jutustab jälle vaheldumisi mineviku- ja olevikusündmusi kujutava loo unistama kippuvast sinikraest Dawsonist ning rahutust abielunaisest Amandast, kes kohtuvad üle 21 aasta kohas, kus üles sirgusid, sest hinge on heitnud inimene, kes neile mõlemale lähedane oli. Tuleb välja, et noorusaastatel ühendas Dawsonit ja Amandat palav armastus, ent segastel asjaoludel läksid nende eluteed lahku.

Kuidas midagi nii õnnetut juhtuda sai ning kas armastus nende vahel võib taas lõkkele lüüa (või kas see on üldse kustunud), me filmi jooksul teada saamegi. Oleks inetu rohkem reeta, aga ei pea olema selgeltnägija, et juba avatseeni (või toreda postri) põhjal järeldusele jõuda, kuidas see siirupine ja loomulikult mitte kõige tõsiseltvõetavam lugu kulgeb. Aastate jooksul on Sparksi ekraniseeringud muutunud iseenda paroodiaks ja autor naerualuseks. Tegemist on lausa eraldi žanriga, mida küünikud kipuvad aina karmimalt pilkama. Ajapikku on välja kujunenud ka spetsiifilised stambid, mida neis filmides alati kohtab, ja seda teavad nüüdseks isegi inimesed, kellele need meelelahutust pakuvad. Ega selles õigupoolest midagi paha nagu polegi, et pakuvad — kui niisugune etteaimatav "audiovisuaalne suhkruvatt" aitab inimesel oma mured ning hädad paariks tunniks unustada, siis on see vähemalt midagigi saavutanud, natuke head teinud.

Dawsonit (James Marsden) pidi algselt mängima Paul Walker, aga ta pidas targemaks surra

It is what it is. Kes kinno tõttab ja pileti ostab, teab usutavasti nagunii, millesse end mässib... ja ilmselt tahabki mässida. Hõredas "The Best of Me's" on samamoodi olemas iga mõeldav klišee, olgu selleks siis tähtede vahtimine ja saatuse üle mõtisklemine või mõne sümboolse tähendusega laulu saatel tantsimine. Lugu pole kõigest lõbusalt absurdne (lõpp on umbes sama jabur kui "Safe Haven'i" oma), vaid ka piinlikuvõitu. Seda põhjusel, et film nii naiivselt ootab, et seda tõsiselt võetaks ja hinnataks.

Samas minus isiklikult film just vastumeelt ei tekitanud, aga ülemäära heatahtlik oleks öelda, et meeldis. Siiralt "Ohh..." ma ei just sosistanud ja pisarat ei poetanud, samas "Fui!" ka ei karjunud. Sparksi lugude põhiline omadus muidugi on, et need mõjuvad võltsilt, aga mind see reeglina ei morjenda. Ega tundu ka mõistliku põhjusena neid läbi sarjata. Möönan, et antud filmis kujutatud olukordadel ja eriti inimestel on reaalsusega masendavalt vähe pistmist — selliseid naisi nagu Amanda, leian mina, ei eksisteerigi. Näitlejaile on see ilmselgelt palgatöö, sest pole lihtsalt võimalik lugeda niisuguse filmi käsikirja ja leida, et tegelased on kuidagigi mitmetahulised või mõistlikud. Samal ajal rüüpab hr Sparks kristallist pokaali seest üksikemade pisaraid ja töötab usutavasti usinalt järjekordse romaani kallal, millest kujuneb järjekordne menuk, sest miljonid saavad rõõmusüsti loost, kus kaks ebaveenva iseloomuga nukku minevikusündmusi meenutavad ja lõpuks teineteise embuses on, sest "saatus nii määranud".

2 kommentaari: