Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 6. november 2014

"The Calling" (2014)

"The Calling" on tasane kriminull Kanadast, kus Fort Dundase nimelises väikelinnas töötav väeti, aga usin naispolitsenik Hazel Micallef peab vähese abiga kinni nabima ebaloogiliste usuliste motiividega sarimõrvari, kellesugust selles kandis seni kohatud polegi. Tegemist selles mõttes anomaalse sarimõrvarifilmiga, et see ei ürita panna publikut tooliservast ärevalt kinni hoidma. Siin ei leidu pingelisi momente, mis sunniks endalt küsima, kas järjekindlal seadusesilmast vanaproual õnnestub tapja tabada, enne kui keegi veel viimase käte läbi sureb. Seda ei hoita isegi saladuses, milline rituaalse iseloomuga mõrvu (ja muud) sooritav hull välja näeb — sarnaselt filmidele nagu "Citizen X" või "Memories of Murder" on küsimus ennekõike selles, kuidas käsitletakse niisugust probleemi piirkonnas, kus võimudel pole sarimõrvadega mingisugust praktilist kogemust; jahti raskendab antud loos tõsiasi, et tapja on niivõrd mobiilne. Atmosfääriline on "The Calling" igatahes küll, nagu enamik filme, mille tegevus leiab aset lumises ja käratus paigas.

Filmis on ohtralt rahustavaid kaadreid elutust Fort Dundasest ja selle ümbrusest — härmatisega kaetud pargitud autodest või liiklusmärkidest, ilmetutest kauplustest-kohvikutest, lagendikest, perifeerias asuvatest taludest jne. Tulistamisi või tagaajamisi ega isegi karmi vägivalda filmis ei esine, enamasti kujutatakse lihtsalt tegelasi isekeskis einestamas või näiteks fotosid-toimikuid uurimas, samal ajal kui usuhull maniakk kõva pakast trotsides aktiivselt ringi liigub ja omal mõistusvastasel moel Jumala sõna järgib. Seetõttu on film ka... noh, ma ei tahaks öelda igav, aga mõnevõrra monotoonne ja üllatustevaene kindlasti, isegi kui tegevus laieneb kaugemale Fort Dundase mägilinnast (kus leitakse esimene ohver).
Vahelduseks kulub samas ehk ära politseifilm, kus uurija(d) ei võta kurjategija ettevõtmisi isiklikult ja lihtsalt "teevad oma tööd". Näitlejaist on suurima koormuse all Hazeli rolli mängiv Susan Sarandon, kes on sümpaatne nagu ikka, kuid Hazel ise pole kellegi Clarice Starling. Ta pole lihtsalt karakterina kuigi konfliktne ega mõju seega huvitavalt. Tegemist sellise stoilise ja põhimõttekindla memmega, kes võtab töökohustusi tõsiselt, hoolitseb vabal ajal pühendunult ema eest ja armastab hommikuti kohalikust sööklast võileibu ning kohvi osta. "The Calling'is" on veel pensioniealisi näitlejaid nt Ellen Burstyni ja Donald Sutherlandi näol, kuid vaatamata nii mitme Oscari-võitja osalusele ei sära filmis õieti keegi peale mõrvarit mängiva Christopher Heyerdahli, kelle euroopalik nägu ja kummaline hääl teevad ta päris kurjakuulutavaks. Väljatoodud põhjustel on realismi väärtustav "The Calling" põnevikuna rutiinne ja üheplaaniline, ent küllaltki elegantne, enesekindlalt lavastatud ning kohati kõhegi. Iseenesest sobilik vaatamine mõneks vaikseks õhtuks, kui see peaks telekast jooksma ja "Sinu nägu kõlab tuttavalt" või midagi sellist parajasti teiselt kanalilt ei tule.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar