Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 30. november 2014

"The Hunger Games: Mockingjay - Part 1" (2014)

Mõistan populaarse "The Hunger Games'i" seeria atraktiivsust, kuid mind pole need filmid (ega esimene raamatki, mis mul üldsegi pooleli jäi) just tulihingeliseks fänniks muutnud. Täiesti ükskõikseks ma ennast jälle ka ei nimetaks. Ei teagi, miks ma Suzanne Collinsi loodud maailmast üdini võlutud pole. Usutavasti on probleem müstika täielikus puudumises ja kangelannas Katnissis, keda ma ei pea huvitavalt kirjutatud tegelaseks, kuid noore naise areng Panemi rõhutud rahva vabaduse nimel võitlevaks jeanne-d'arclikuks sõdalaseks on olnud mõnevõrra põnev.

"Mockingjay - Part 1's", kus kaalul on rohkem kui varem, sh naise armastatu Peeta elu ning Panemi saatus, näitab Katniss üles senisest rohkemgi väärikust, südikust ning järjekindlust, võttes teadlikult kohustuseks levitada sõna totalitaarse Kapitooliumi vastu algatatud revolutsiooni kohta. Collinsi eduka romaanitriloogia kolmanda osa "Mockingjay" ekraniseering tuleb teadupärast välja kahes osas, tehes selle kogupikkuseks neli tundi.  Kuna stuudio otsustas niisuguse moodsa ning kasumliku, aga loo seisukohalt mõttetu lahenduse kasuks, pole "Mockingjay - Part 1" enamat kui pelgalt ettevalmistus saatuslikuks kokkupõrkeks, mida näeme alles aastakese pärast, kui ilmub "Part 2". Esimene osa näitab kõigest, millistel asjaoludel saab Katnissist fundamentaalne lüli pingelises konfliktis Panemi rahva ja Kapitooliumi vastu, kuivõrd õel on president Snow päriselt ja milline on mehe türanliku käitumise tulemus. Seetõttu pole käesolevas filmis paraku nii palju tulevärki ja möllu kui ühest "The Hunger Games'i" jaost ootaks, kuid ometi ei jäta lugu täiesti ükskõikseks, kuna iga valik, mida Katniss tegema peab, võib nüüd kaasa tuua eriti raskeid tagajärgi — enam ei võitle ta kõigest omaenda elu pärast nagu Näljamängude käigus ja see meelitab vibuga kangelannale senisest rohkem kaasa elama. Ehkki film on sündmustevaene ning täis puist dialoogi, on siin üksjagu õudset ja traagilist tuhandete koolnute, rusudes ehitiste ning järjepidevate Kapitooliumi-poolsete rünnakute näol, mis nende hulka muudkui suurendavad. Õõvastavad kaadrid laipade hunnikutest ja nende massimõrvade tagamaad viivad mõtted mitte ainult lugematutele märgilistele sõjafilmidele, vaid ka Holokaustile.

Ühesõnaga on film kohati üllatavalt trööstitu ja sünge ning ennast õuduste südamesse asetava Katnissi dilemmad huvitavad. Kuivavõitu stsenaariumi pärast pole see kahjuks kuigi meeleolukas ja vaheldusrikas, kuid minu jaoks praeguse seisuga vist rahuldavaim osa "The Hunger Games'i" seerias ja seda ilmselt juba põhjusel, et mulle kangesti "Battle Royale'i" meenutanud Näljamängud on nüüd selja taga ja õige võitlus on alanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar