Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 21. november 2014

"The November Man" (2014)

Pikaajalise karjääri jooksul paremaid ja halvemaid põnevikke vändanud Roger Donaldsoni käe all valminud "The November Man" on täpselt selline film nagu oodata oskaks: siin on kalgid venelased, salajased kohtumised peenetes mereäärsetes kohvikutes, kahtlaste ülikonnas meeste jälgimine kõrgtehnoloogiliste vahendite abil, salajasi fotosid-dokumente sisaldavad seifid ning muidugi karastunud agendid, kes unistavad eraelu omamisest ning kasutavad igapäevaselt sõnu-väljendeid nagu orders, target või two o'clock. Kui aus olla, siis kõike eelmainitut näeb juba esimese kümne minuti jooksul (!), nii et inimesele, kes elu jooksul küllalt telekat vaadanud, pole "The November Man" enamat kui järjekordne rudimentaarne ümberjutustus loost, millega ta juba ammu tuttav on. Mitte kuigi üllatavalt mängib siin peaosa kuidagi väetiks jäänud, aga jätkuvalt sümpaatne Pierce Brosnan, kes nägi agent Devereaux' mängimises usutavasti võimalust meenutada ammuseid aegu, kui talle tõi tuntust ja rikkusi just James Bondi roll.

Eks "The November Man'i" probleem ole ennekõike selles, et film isegi ei ürita millegi erilisega silma paista. Kõik selle puhul on nii neetult tavaline — isegi pealkiri. Kahju, sest Donaldson, keda võib kutsuda veteraniks, pole režissöörina halba tööd teinud, mistõttu tunduvad tühisemategi tegelaste surmad kaalukad, kurikaelte tegevus reaalselt ohtlik ja Devereaux' teadlikult karm käitumine häiriv. Viimase jõhker metoodika on vaieldavalt filmi puhul köitvaim, aga ta ei tee samas ka midagi ekstreemsemat kui 007 on Daniel Craigi kehastuses teinud. Ka Brosnani sarm (hoolimata tegelase mainitud äärmuslikkusest) ja modell Olga Kurylenko veetlevus teevad filmi mõnevõrra atraktiivseks, kuid ei ole kompensatsiooniks vaimuvaesusele, ja ma ei räägi ainult sündmustikust, vaid ka tegelasist. Näiteks "Jack Reacher'i" süžee pole minu meelest ka suurem asi, aga tolle võlu seisneb just Reacheri iseloomus, mis on nii distinktiivne ja omalaadne.
Peter Devereaux' juures pole peale jahmatava armutuse see-eest palju meeldejäävat; ta on just selline suure kogemuspagasiga, kangekaelne ja külmavereline kuju, kes ei pelga vajadusel päästikule vajutada ja teab alati, kui keegi on tegemas saatuslikku viga, aga suhtluses täiesti stoiline ja isikupäratu. Teisisõnu on Devereaux üsna tüüpiline spioonifilmitegelane, mis eriti kahetsusväärne loo puhul, kus tegelased seisavad just isiklike probleemide ees (Devereaux satub nimelt pingelisse vastasseisu endise kolleegiga). Natuke lisab vürtsi asjaolu, et filmis leidub rohkem seksi-vägivalda kui arvata oskaks. Reeglina pole niisugused üleannetused otseselt tarvilikud, kuid antud juhul teeb brutaalsus muidu laisa ja rutiinse põneviku natuke stimuleerivaks. Millegi suhtes reaalselt tänulik olla on raske — tegemist ennekõike filmiga, mida mu isal edaspidi võimalik mõnel õhtul läbi televusserist läbi õlleklaasi ilmetult vahtida. Kui juba mina filmist midagi enneolematut või uudset ei leidnud, ei leia ka spioonižanri tulihingelised fännid, kellele see nähtavasti mõeldud on, aga võib-olla on klišeed nende jaoks osa selliste lugude võlust. Minu jaoks on õudukatega vahetevahel nii. Vähemalt on käesolev film nägusam, parema tempoga ja ettearvamatum kui näiteks eriti tüütuks osutunud "Jack Ryan: Shadow Recruit".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar