Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 4. november 2014

"The One I Love" (2014)

"The One I Love" on üks käesoleva aasta omanäolisemaid ja võluvalt terasemaid indie-draamasid — vormilt mõnusalt lihtne, sisult unikaalne ja kompleksne. Ühtlasi on see üks sellistest originaalsetest ja üllatuslikest filmidest, mille sisust tahaks võimalikult vähe rääkida, et mitte võib-olla röövida teistelt seda põnevustunnet, mida pakub üks ootamatult ulmeline süžeekäik üsna filmi alguses. Nõnda palju võib öelda, et klassikaline teleseriaal "The Twilight Zone", mida filmis ka mainitakse, on olnud suureks mõjutajaks. Huvitaval kombel jääb seega filmi lõppedes sisse isegi pigem kõhe kui kurb tunne. Ebatavaline olukord, mida "The One I Love" kujutab, ei saaks päriselt mingil juhul juhtuda, aga küllap just tänu sellele suudab film nii osavalt vältida suhtedraamade klišeesid ja stampe. Meeldiv on kas või asjaolu, et kuigi film kujutab õnnetut abielu, ei satu kumbki osapool ohvri või kannataja rolli.

Lugu suudab muuhulgas ka meeldejäävalt demonstreerida, kuivõrd palju kallid inimesed meie silmis muutuvad, kui hakkame neis ajapikku vigu ja puudusi nägema, aga samas põhjendab see ka lõpuks, miks need vead ja puudused on omamoodi olulised. Mark Duplass ning teleseriaalist "Mad Men" tuntud Elizabeth Moss, põhimõtteliselt filmi ainsad osatäitjad, on võrdselt esmaklassilised, mõistes nähtavasti hästi "The One I Love'i" põhimõtteid ja süžeelist omapära ning andes filmile just dünaamilisuse ning intiimsuse, mis selle nõnda sümpaatseks teevad. Hulk pentsikuid situatsioone on omaette lisaväärtuseks. Režissööriks Malcolm McDowelli poeg Charlie McDowell, kes vaatamata tõsiasjale, et tegemist on tema debüüdiga, näitab üles palju enesekindlust, mida niivõrd leidliku ja väljakutsuva stsenaariumi tegemine filmiks kahtlemata nõuab. Ühesõnaga eeskujulik näide heast minimalismist. Mulle igal juhul meelepärane film: väike, aga huvitav. Nagu mõni putukas väikelapse jaoks. Ka klm on soovitanud.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar