Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 15. november 2014

"The Theory of Everything" (2014)

Viimasel ajal, tundub mulle, kipub eluloofilme kimbutama üks kahest järgnevast probleemist: need on kas häirivalt telefilmilikud või kipuvad lihtsalt hammustama suurema tüki kui suudavad alla neelata — kahest tunnist pole reeglina küllalt, et keskenduda inimese elu kõikidele tahkudele, ent ometi üritatakse seda teha. "The Theory of Everything'ist" on seda silmas pidades ettenägelik keskenduda just legendaarse füüsiku Stephen Hawkingi abielule Jane'iga, kes keeldus mehest lahti ütlemast, kui viimasel diagnoositi amüotroofne lateraalskleroos, mis muutis ta lõpuks täiesti liikumisvõimetuks. Meest aina ägedamalt halvava haiguse kiuste lõid nad koos perekonna ja olid abielu vältel võrdlemisi õnnelikud, kuid vähemalt filmi järgi esines probleeme just usalduse ning intiimsusega. Selles osas, mis Hawkingi teadlasena niivõrd geniaalseks teeb ja milline on tema töö väärtus, jääb film teadlikult vaikivaks, eeldades, et vaataja sellega juba kursis on.

"The Theory of Everything" jätab tagaplaanile tõsiasja, et loo südames on erakordne füüsik, jutustamaks just hellatundelise armastusloo mehest, kellel on tervisliku olukorra tõttu keeruline näidata välja sügavaid tundeid, mis temas peidus. Selles valguses on film melodramaatiline küll, aga kahtlemata siiras ja südamlik ning valmis piinlikkust tundmata puudutama ka mõningaid nii-öelda delikaatseid punkte. Üks loo painavamaid aspekte on, et kumbki abikaasa tunneb aastakümnete möödudes aina ängistavamat seksuaalset frustratsiooni, mille tulemusena irduvad nad teineteisest. Oma ilu tasapisi minetav, aga järjekindel Jane tunneb sisimas, et raiskab oma elu kõige väärtuslikumad aastad liikumisvõimetu mehe eest hoolitsedes, nii et kohtudes teiste potentsiaalsete kavaleridega, kes on terved ja temast sama lummatud kui Stephen nende esimesel kohtumisel kuuekümnendatel, on see õilis naine raskete dilemmade ees. Samal ajal otsib ka ebalev Stephen lähedust mujalt, nii et emotsionaalselt ja vaimselt kannatama peab kumbki osapool. Lõpuks on selge, et Jane, pikapeale frigiidseks muutuv habras ingel, on sama tähtis karakter kui sant ajuhiiglane ise.
Film jääb meeldivalt peeneks ja viisakaks, kui piltlikult öeldes Hawkingite magamistuppa piilub. Ometigi ei ole "The Theory of Everything", ehkki ühtaegu romantiline ja valulik, nii nüansirohke ega kompleksne kui ehk sooviks (vähemalt psühholoogilises võtmes), olles ennekõike lihtsalt testament niivõrd ebahariliku suhte võimalikkusest. Kuna filmi tegevus toimub üle mitme aastakümne, võib see kohati läbematu mulje jätta; samuti ei ole just hullupööra vaeva nähtud, et kujutada Hawkingit ümbritseva maailma muutumist vastavalt aastakümnete möödumisele. Vaid tehnoloogia, mis lubab invaliidist mehel elu võimalikult mugavalt elada, areneb jõudsalt, minnes aina mitmekülgsemaks ja paindlikumaks. Mõistagi tähendab filmi suur ajaline ulatus, et teatud hetkest näeme näitlejaid kandmas ohtralt grimmi, mis jätab lihtsalt pisut võltsi mulje.

Aga kõik see on mõnes mõttes teisejärguline, sest filmi põhiliseks tugevuseks — ja põhjuseks, mis seda üleüldse lõppude lõpuks vaadata tasub — on loomulikult osatäitjad, eriti Stephenit kehastav Eddie Redmayne. Mängida biograafilises draamas üht kõige olulisemat füüsikut üldse on omaette jõuproov, rääkimata siis lõpuks kõne- ja liikumisvõimetuks jääva füüsiku mängimisest... ja see noor tedretähniline britt on tõepoolest imetlusväärne, pannes oma loomulikkusega siva meelest laskma, et ekraanil pole mitte päriselt halvatud inimene, vaid halvatut mängiv näitleja. Redmayne'i veenvus on märkimisväärne. Mainimata ei saa jätta ka halvavalt kaunist Felicity Jones'i. Nagu mainitud, ei jää Jane tegelasena mitte ainult olulisuselt Stephenile alla, vaid on suuresti ka filmi kõige emotsionaalsem ja haavatavam, aga ka vankumatum tegelane, ja kui Redmayne peaks saama Oscari nominatsiooni, ei tohiks sellest ilma jääda ka Jones.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar