Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 1. november 2014

"V/H/S: Viral" (2014)

"V/H/S: Viral" on kolmas osa ainulaadses õudusfilmide seerias, kuhu kuuluvad veel üllatushitiks osutunud "V/H/S" ja "V/H/S/2". Kõigi näol on tegemist antoloogiatega, mis koosnevad igaüks kolmest-neljast erineva režissööri poolt tehtud found-footage stiilis segmendist — n-ö "lindist" — ja neid omakorda ümbritsevast eraldi loost ehk nn wraparound story'st, kus harilikult keegi need lindid kuskilt leiab ja neid ükshaaval vaatama hakkab. Ülesehituselt on need filmid ühesõnaga päris unikaalsed ja suutnud seejuures häid üllatusigi pakkuda — segmendid Safe Haven ja Slumber Party Alien Abduction, mis "V/H/S/2" teise poole moodustavad, on minu meelest lihtsalt fantastilised ning andsid põhjust eeldada, et kolmaski osa ei valmista pettumust.

"V/H/S: Viral" koosneb sedapuhku kolmest individuaalsest segmendist ning, nagu tavaks, wraparound story'st. Viimane pole mulle nende filmide puhul kunagi täiesti hädavajalik tundunud, aga omamoodi andekas on, et segmentidele luuakse intrigeeriv taustalugu, millel on ka oma puänt. "V/H/S'i" ja "V/H/S/2" puhul on asi lihtne: keegi satub saatuse tahtel kohta, kus olla ei tohiks, leiab salapärased lindid, vaatab neid ja avastab lõpuks, et on ka ise ohus. Seekord on üritatud teha midagi keerukamat ning tulemus, mille pealkirjaks Vicious Circles, on nii umbmäärane tohuvabohu, et ma ei oska täpselt ümber jutustadagi, mis selles õieti toimub või mismoodi see kolmele segmendile õieti konteksti annab. On mingi teema nutitelefonisse imetud tüdrukuga ja jäätiseautoga ja... whatever. Aga paraku ei hiilga ka segmendid ise, mis näevad odavad ja lohakad välja, justkui need oleks tehtud kiirustades ja väga vähese rahaga. Todd Lincolni käe all valmis tegelikult ka neljas segment, mis ainult produtsentidele teada oleval põhjusel filmist üldse välja jäi, nii et õnneks on selle kogupikkuseks ainult umbes 80 minutit.
Vaieldavalt on ainsana midagi väärt Dante the Great — lugu psühhopaatsest mustkunstnikust, kelle trikid osutuvad millekski enamaks kui trikkideks. Ka antud segmendil on märgatavaid puudusi nagu ebaühtlus, kuid vähemalt rakendab see leidlikult mockumentary-stiili, on visuaalselt leidlik ja ettearvamatugi. Kõige professionaalsema mulje jätab see-eest Parallel Monsters, põnevalt realiseeritud sürrealistlik ulmekas "Timecrimes'i" režissöörilt Nacho Vigalondolt, ent lahedast ideest hoolimata ei jõua tema perverssevõitu lugu rabava lõpplahenduseni ning paistab kuidagi ebalev ja kohmakas. Ja kolmandaks täiesti kohutav Bonestorm, mis meenutab oma amatöörlikkuses kord tudengifilmi, kord mõne kusise nu metal ansambli keskmist muusikavideot vms — just eriefektid ja montaaž on siin alla igasugust arvestust, aga tõtt-öelda kimbutavad sellised teostuslikud puudujäägid märgatavalt kogu filmi.

Ausalt öeldes poleks pärast antoloogiana ülitugevat "V/H/S/2" aimata osanud, et "V/H/S: Viral" osutub nii problemaatiliseks, paistes seejuures silma mitte ainult ebakvaliteetsuse, vaid ka seosetuse ning ebaloogilisusega. Ühesõnaga on tegemist eriti labiilse ja väsitava popurriiga. Oleks irooniline, kui Todd Lincolni segment Gorgeous Vortex, mis filmist millegipärast välja arvati, on hoopis ägedam kui kõik eelmainitud kokku, aga olles näinud tema "The Apparition'it", kipun ma selles kahtlema.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar