Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 16. detsember 2014

"Exodus: Gods and Kings" (2014)

Viimastel aastatel keskpärasusse langenud ja selle tagajärjel filmitegijana ebausaldusväärseks muutunud Ridley Scotti lavastatud "Exodus: Gods and Kings" on Darren Aronofsky "Noah'" kõrval teine suur tänavune film, mille ainestikuks tuntud lugu Vanast Testamendist. Scottil oli luksus töötada üüratu eelarve ning sümpaatsete Hollywoodi staaridega (Oscari-võitjad Christian Bale ja Ben Kingsley nende seas), kuid ometigi on "Exodus" ebaühtlane ja kohati halvavalt nüri film, mille puhul märkimisväärseimaks just sporaadilised visuaalsed imed — kõik fantastilisemad elemendid jutustavast loost, alustades põleva kibuvitsapõõsaga ja lõpetades Punase mere läbimisega, on "Exoduses" kenasti olemas.

Oma ulatuselt hämmastavad katastroofid, mis ekraanile toodud kõrgetasemeliste eriefektide abiga, on iseenesest meeldejäävad küll, ent üldises pildis ei paista kohmakalt kulgev "Exodus" just meeleolukusega silma, muutudes pikapeale tüütuks ja pannes hetkiti imestama teatud kentsakate valikute üle (Jumal ilmutab ennast Moosesele regulaarselt väikese poisi kujul, mis mõjub natuke absurdselt). Aga pigem on see hea film väljapaistvate puudustega kui halb film üksikute tugevustega. "Exoduse" on juba varakult teinud skandaalseks tõik, et kuigi lugu leiab valdavalt aset Egiptuses ning räägib israeliitide päästmisest Moosese poolt, mängivad filmis peaosi valgenahalised Hollywoodi näitlejad, kes on sobiva jume saamiseks nähtavasti solaariumis vedelema pidanud või siis jumestajalt abi saanud. Mina ei nimetaks seda täiesti ebaeetiliseks, kuid see, kas nendesse rollidesse on valitud õiged valged mehed, on küsitav küll.

Olen nimelt alati kahelnud Christian Bale'i sobivuses niisugustesse suurejoonelistesse kassafilmidesse. "Exodus", kus näitleja kehastab vankumatut sangarit Moosest, minu arvamust selles osas ei parandanud — no paistab nagu välja, et temas ei tekita mugavust osaleda kulukas ja kunstlikus filmis, mis tugineb nii palju visuaalefektidele. Muret tekitab ka filmi antagonisti, isekat valitsejat Ramsest kehastav austraallane Joel Edgerton, kuid Ramses on niivõrd segaselt kirjutatud karakter, et näitlejale ei saa vähest veenvust liiga palju ette heita.
"Exoduse" pikkuseks on kaks ja pool tundi, ent ometi ei jutusta see ümber tervet algset lugu, päädides mugavalt Punase mere ületamisega, mis oma suurejoonelisuses on filmi kõrghetkeks. "Exoduse" haare on küll suur, aga samas ei pea see vajalikuks isegi näidata Moosese sündi ega üleskasvamist, kuigi mehe päritolu mängib selles loos nii olulist rolli. Kui Jumal asub egiptlasi nuhtlema ning saadab nende uhkesse riiki miljonid konnad, jõleda katku ja muid košmaarseid hädasid, peab Mooses seda liiga rängaks karistuseks, kuna on nendesamade inimeste seas üles sirgunud.

Publikul on aga raske tema tundeid selles osas mõista, sest pole seda saanud ise pealt näha — korralik sissejuhatus filmil ühesõnaga puudub. Ja kuigi Moosese lapsepõlv ning Punase mere ületamisele järgnevat film ei puuduta, on narratiiv ikkagi lünklik. Eriti märgatavaks saab see filmi keskosas, kus Mooses ühineb oma rahvaga, kohtab kohalikku kaunitari (kes suurendab kõrvaltegelaste hulka veelgi!) ning heidab temaga ühte. Sellele osale süžeest kulutab "Exodus" nii napakalt vähe aega, et ausalt öeldes ei suudagi ma nimetada ühtegi teist filmi, kus peategelane nii läbematult abiellu astuks.

Vaatamata loetletud puudustele on julget, aga ometi standardset "Exodust" siiski võimalik nautida, sest tänu Scotti üsnagi meisterlikule režiitööle tundub see riskantne seiklusfilm üldiselt viimistletud ning mastaapne, muutudes lausa aukartustäratavaks, kui nägu näitavad peatamatud loodusjõud. Just ehmatavalt õõvastavad stseenid, mis kujutavad Egiptuse lugematuid kannatusi, kui Jumal otsustab enda väge demonstreerida (ja ma hindan, et film ei tee ilustusi selle koha pealt, kui külmavereline võib Jumal olla Vana Testamendi lugudes), on rabavaimad. Viimati sai nii suursugust konnade massi näha vist "Magnolias".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar