Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 31. detsember 2014

"Fury" (2014)

David Ayeri filmid kipuvad olema nagu pubis liiga kõvasti napsu võtnud ja selle tagajärjel ülemeelikuks muutunud mehed — lärmakad, ülbed ja vulgaarsed — ning need omadused pole alati kõige atraktiivsemad, kuid Ayeri jõuline ja vahetu stiil on "Fury'le", mille südames Teise maailmasõja aegsel Saksamaal tegutsev USA tankistide rühm, selgelt sobilik. Arvestades tänapäevast karmide sõjafilmide ikaldust on tooruse ja robustsusega silma paistev "Fury" absoluutselt teretulnud ning köidab igal juhul rohkem meeli kui nt George Clooney käe all valminud taotluslikult kergemeelne "The Monuments Men". Clooney'st kõvasti karmimat lugu jutustava Ayeri käsitlus on igatahes ausam ning konkreetsem: tema kujutab Teist maailmasõda kompromissitu ja karmina, nagu ollakse traditsiooniliselt harjunud sellest mõtlema.

Kohmakate tankidega tigukiirusel läbi verise-porise Saksamaa veerevate USA sõdurite masinlikku tapatööd ja kamraadlikku lobisemist on siin enam kui kahe tunni jagu, mis teeb "Fury" vaatamise mõnevõrra kurnavaks kogemuseks, kuid vahelduseks on mõnus näha põrgulikku sõjadraamat, mis tõesti trööstitu ega paku üle pateetika või poeesiaga. Kindlasti tuleb kasuks, et filmi tegelaste hulka kuulub üks noor poisike Norman, kellel on seersant Collier alias Wardaddy seltskonda sattudes nii vähe kogemust, et tal hakkaks vere lõhnagi tundes süda läikima. Ebalev Norman on kõigi meeste seast see, kellega vaataja saab samastuda, sest tal pole aimugi tankide hävitavast jõust või inimese armutusest lahingus, nii et tema šokki ja hirmu on kerge mõista, kui ta peab järsku sõjakoledustest osa saama. Norman ei oskagi aimata, kuivõrd vähe tähendab inimelu lahingutandril, aga mehine antikangelane Wardaddy ja tolle kaaslased on juba nii palju õudusi näinud, et muutunud nende suhtes immuunseks... ja kohusetundlikult seda vastikut tööd tehes lausa barbaarseks. Järk-järgult vintskemaks ja ükskõiksemaks muutub ka Norman — kollanokk, kellest saab elav tõestus, et korralikuks tapamasinaks saamine ei nõuagi erilist treeningut või professionaalsust.
Need mehed ei pea end õiglasteks sangariteks, vaid ühe otstarbega loomadeks, ja neile on antud selleni jõudmiseks kõige hävituslikumad instrumendid. Ometi suudab Ayer Wardaddyt (kelle Brad Pitt teeb sümpaatsemaks kui tegelane ilmselt olema peaks), tolle julmi kaaslasi ning ka vaenlast päris osavalt inimlikustada, unustamata samas, et peategelaste tegevus peaks näima mitte ainult mehaaniline, räpane ja ebadelikaatne, vaid koguni amoraalne ning mõtlematu, mis nende missiooni kõrgemat eesmärki arvestades on irooniline. Film on õigupoolest intrigeerivaim mitte siis, kui päästikule litsutakse, vaid siis, kui toimub suhtlemine saksa tsiviilisikutega, sest sellistes situatsioonides avaldub hästi sõdurite kahtlane mentaliteet. Sellegipoolest on "Fury" vast omapäratum ja pealiskaudsem kui arvab end olevat, tundub mõneti episoodiline ja veniv ning tekitab võib-olla isu palju kordumatumat "Saving Private Ryan'it" uuesti vaadata, kuid nagu karastunud sõduril, on filmil kõvasti enesekindlust ja bravuuri. Tasub pilk peale heita kas või intensiivsete, harjumatult räige vägivallaga vürtsitatud lahingustseenide pärast, kus staariks muidugi majesteetlikud tankid, Fury eesotsas.

Olles muide lugenud selle kohta, et Shia LaBeouf (kelle vaimse tervise osas on paljudel hakanud kahtlused tekkima) võttis Boyd'i rolli nii tõsiselt, et laskis endal hamba eemaldada ning lõikus end võtete käigus noaga, ootasin ma, et ta osa on pisut suurem.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar