Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 10. detsember 2014

"Magic in the Moonlight" (2014)

Pärast selliseid triumfe nagu 2011. aasta hitt "Midnight in Paris" ja mullune "Blue Jasmine" tundub järjepideva Woody Alleni uusim film, sobivalt romantilise pealkirjaga "Magic in the Moonlight", oma kergluses muidugi mõnevõrra marginaalne. Kuigi Allenile tüüpiliselt kiire ja terane dialoog on siin mõistagi olemas ning tegelased kütkestavad (millest muidugi alati ei piisagi), ei jää pikemaks ajaks mäletama suurt midagi peale lõbusa jazzmuusika ning läikivate klassikaliste autode, mida selles hiliseid kahekümnendaid kujutavas filmis on palju, justkui tegu oleks mõne Fitzgeraldi teose ekraniseeringuga.

Et "Magic in the Moonlight" on üles võetud suvisel ajal Lõuna-Prantsusmaal, on see täidetud ka soojade kuldsete toonidega, mis aitavad mõtted külmalt talvelt ära saada, kuid midagi tõeliselt lummavat ega stimuleerivat lool endal nagu pakkuda polegi, olgugi et illusioonid ja imed mängivad selles nõnda suurt rolli. Allenil on seletamatu oskus panna ka kõige abitumad näitlejatarid ennast ületama, mistõttu ei tule ehk üllatusena, et osatäitjate seast on tugevaks lüliks just Emma Stone, kes mängib väga sarmikalt selgeltnägija Sophie Bakerit — unelevat neidu, kellesse kiindub tema võimetes kahtlev rafineeritud inglane Stanley. Kuna Stanley on tulihingeline ratsionalist ja oma erilisi andeid pidevalt demonstreeriv Sophie jälle tugevalt spirituaalne, tekib nende vahel muudkui konflikte. Mees ei väsi väljendamast oma kahtlusi meediumi võimete osas, aga pikapeale muutub kangekaelne britt pehmemaks ning ei hakka kõigest tasapisi naiivselt maagiasse uskuma, vaid satub oma veendumuste kiuste Sophie lummusesse. Ka Alleni järgmises filmis üles astuva Stone'i osatäitmine on tore ning takistab ühes tegevuspaiga idüllilisusega vaatajal unne suikumast. Operaator Darius Khondji ühes kostümeerijate-jumestajatega on püüdnud teadlikult rõhutada Stone'i klassikalist ilu, mis on kena miljööga pidevas harmoonias.
Ometi pole miski Stanley ja Sophie vahekorra juures otseselt köitev ega võluvgi, kusjuures raske on vabaneda ka tundmusest, et viimane passiks Stanley'le pigem tütreks. Mõjuvalt hellaid-armsaid momente kohati liigagi lääges "Magic in the Moonlight'ist" siiski leiab ning filmil on olemas mõnus isikupärane kuma, kuid Alleni loomingu mõistes pigem nõrgapoolne, isegi veetlevate osatäitjate ponnistustele vaatamata — ju siis pole sellised kergelt naivistlikud tundelised lood Alleni rida või pole teema ise küllalt põnev. Kahtlemata on väga spetsiifilist ajastut kujutav film aga hoolikalt lavastatud ja õieti miski selle puhul ei tekita tundmust, et autor võiks kannatada seniilsuse käes. Vastupidi, näha on just tugevat keskendumisvõimet, mis jätkuvalt aktiivse Alleni vanust silmas pidades on märkimisväärne. Mees on justkui tõestuseks, et täielik andumus oma tööle hoiab ka meele teravana. Eks see vist tõsi ole, sest ma ise ei postitanud siia blogisse just umbes nädal aega järjest ja lõpuks Create new post nupule vajutades tundsin, et jääksin omaenda nimegi kirja panemisel hätta, aga paistab, et olen nüüd tavapärasesse töörütmi tagasi saamas. Hõissa!

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar