Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 17. detsember 2014

"Predestination" (2014)

Varemgi innovaatilisust üles näidanud vendade Spierigite "Predestination" on mõnusalt noiriliku stiiliga ulmepõnevik ajas rändavast agendist, kes jahib ohtlikku terroristi. Sisu lähemalt tutvustada pole mõistlik, kuna nii reedaksin ma peened üllatused, mida ebatavaliselt originaalsel ja unikaalsel "Predestination'il" pakkuda on. Film igatahes võlub ainulaadsete ideede, minimalistlikkuse ja nüansirikkusega isegi juhul, kui ajas rändamist kujutavad ulmekad pole vaatajale võõrad — isegi žanrit hästi tundes märkab, et "Predestination" pole ainult eripärane nii süžee kui teostuse poolest, vaid ka intelligentne. Äramärkimist väärivad ka selle paras pikkus ning tõsiasi, et film tundub vähesest actionist hoolimata lennukas.

Juba Spierigite madalaeelarveline debüüt "Undead", ehkki totakavõitu, üritas olla palju enamat kui kõigest lihtlabane zombifilm, sisaldades mitmeid novaatorlikke kontseptsioone; nüüd on Austraaliast pärit vennad leidnud Robert A. Heinleini lühijutu "All You Zombies" näol intrigeeriva loo, mida tagasihoidlikku, aga isikupärast ja elegantset stiili rakendades ekraniseerida. Kui siiski võrdlusi tooma hakata, siis arvatavasti on Rian Johnsoni hulga edevam "Looper" mingil määral inspiratsiooniks olnud, kuid perverssete nüanssidega "Predestination" puudutab põnevalt ka näiteks seksuaalse identiteedi teemat ning kasutab lahedalt ühe põhilise tegevuspaigana räpast baari 70ndate New York City's, mis köitvam kui ükski koht "Looper'is".

Eraldi peab kiitma näitlejatar Sarah Snooki, kes kehastub filmis veenvalt nii meheks kui naiseks. Ainsaks reaalseks puuduseks on, et nimetud tegelased, ehkki olemuselt erilised, tunduvad kõigest vahenditena loo jutustamiseks, ja filmi vältel ei teki kordagi tunnet, et elad kellelegi reaalselt kaasa, kuigi tegevustik ise on haarav. Aga sellegipoolest on iga uue paljastusega kummastavamaks ja pinevamaks, aga mitte liiga umbmääraseks muutuv "Predestination" üks värvikamaid ning innovatiivsemaid ulmefilme üle tüki aja.. Ootan järgmist filmi väga aeglase tempoga töötavatelt Spierigitelt, kelle "Daybreakers" mulle absurdsest lõpplahendusest hoolimata samuti meeldis.

2 kommentaari:

  1. Nii. Nägin ka nüüd lõpuks filmi ära. Kahjuks ei õnnestunud seda kinos näha, kuna see kadus levist üsna kiirelt. Pole kindel, et ta mu aasta top 10nesse oleks jõudnud aga vaatamist vääris kindlasti. Nõustun enamjaolt su väljatoodud punktidega, ka minu jaoks jäi midagi vajaka. Film oleks võinud oma teemade ja tegelaskujudega rohkem süvitsi minna ning tagantjärele mõeldes oli set-up ning filmi esimene pool palju huvitavam kui selle lahendus, mis tundus juba filmi teises pooles üsna obvious.

    Aga erinevalt "Unstoppable'ist" ei valetanud "Predestinatnion'i" pealkiri :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Nõus selle kriitikaga, teine pool ei sisalda just palju ootamatusi kahjuks. Antud lugu mõjub proosavormis kindlasti ettearvamatuna kui filmi, sest visuaalsed elemendid kipuvad lihtsalt liiga palju reetma.

      Kustuta