Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 10. detsember 2014

"Runaway Train" (1985) / "Dirty Dancing" (1987) / "The Gingerdead Man" (2005)

"RUNAWAY TRAIN" (1985)

Filmiblogijad Mart Raun ja Trash on "Runaway Traini" juba ülistanud ja mul ei jää üle enamat kui nende arvamusega nõustuda — tegu on tõepoolest kõvasti sügavama, dramaatilisema ja ilusama filmiga kui ühest 80ndate märulist oodata oskaks. Minus tekitas Andrey Konchalovskiy film samasuguse raske ja nukra tunde nagu "The Grey", mis on ka palju rohkemat kui sisututvustuse põhjal arvata oskaks, kusjuures kumbki põnevik kujutab võitlust ellujäämise nimel trööstitult lumisel tühermaal, kus valitseb mõrvarlik külmus, ning mõtiskleb elu ja surma ning fataalsuse üle. Tulest läbi käinud kurjategijat Mannyt, kelle inimlikkus filmi vältel korduvalt kahtluse alla seatakse, mängib siin tõelise pühendumusega Jon Voight, kes rollis säravamgi kui Liam Neeson "The Grey's" kütt Ottway'na. Näitleja osatäitmine siin on üks veenvamaid, mida üle tüki aja näinud, tuletades meelde, kui oluline on ka primitiivsema looga žanrifilmi puhul peategelas(t)ele kaasa tunda, et nende saatus päriselt korda läheks. Kummaliselt traagiline ja liigutav lugu raske minevikuga meestest, kes veerevad hingitsedes hukatuse suunas ja saavad iga hetkega aina rohkem aru, et ei saa selles osas midagi ette võtta, ent on oma kanguses nõus sellega ka leppima.

"DIRTY DANCING" (1987)

Ennekõike uhkete tantsustseenide poolest tuntud "Dirty Dancing" on üks kuulsamaid kaheksakümnendate romantikafilme, aga ometi on küsitav, kui väärtuslik ja hea see reaalselt on. Vähemalt minu meelest on etteaimatav ning mõnevõrra jaburgi süžee probleemideks ning tunnete tekkimine häbeliku Baby ja Johnny Castle'i vahel kuidagi järsk ja põhjendamatu. Samuti jääb Johnny tegelane üleüldse segaseks... ja mitte müstiliseks või salapäraseks, vaid lihtsalt segaseks — korduvalt vihjatakse mingisugusele isiklikule meelesegadusele, ent päris sotti temast ei saagi. Tantsuproffi mängivat Patrick Swayze'it ma suure "Road House'i" fännina muidugi armastan, Jennifer Grey'd mitte nii väga, aga filmi jooksul saab temagi sümpaatseks. Kahe näitleja vaheline keemia on päris hea ja viis, kuidas Baby muutub üha kontrollivamaks ja enesekindlamaks, omamoodi lõbus. Kuna mulle millegipärast lihtsalt meeldivad sellised siirupised filmid, siis kiidan ikoonilise "Dirty Dancingu" siiski heaks, kuigi selles esinevad ilmselged probleemid loogikaga ja film pole kuigi huvitavalt lavastatud. Seda kuulsat lõputantsu ma isiklikult nii hämmastavaks ei peagi, küll aga meeldis üks armas montaaž, mille taustaks Eric Carmeni laul 'Hungry Eyes'. Sellist odavamaigulist sülti on filmis muidugi kõvasti. Ja romantikat, mis pole ehk alati kõige veenvam.

"THE GINGERDEAD MAN" (2005)

Jõuluajal peaks ikka imedesse uskuma, aga ometi tekitab hämmingut, et niisugune film olemas on. Raske uskuda, et võib leiduda inimene, kes pidas arukaks teha õudukas piparkoogist, kes ellu ärkab ja inimesi, antud juhul idiootidest noori, brutaalsel moel tapma hakkab. Kuigi näitlejad pole teab mis ilmekad, peab neile au andma, sest keeruline peab olema kosta kaamera ees lauseid nagu "We've got a homicidal baked good after us!" ja samal ajal täiesti tõsiseks jääda. Kui verejanuline antropomorfne küpsetis välja arvata, siis ühtegi teist originaalset ideed filmis ei leidu ja tõtt-öelda mõjub see üleüldse mannetu "Child's Play" koopiana. Ei kuulu "The Gingerdead Man" ka linateoste hulka, mis on oma ebakvaliteetsuse pärast meelelahutuslikud, pigem paneb see oma rumaluses ja arulageduses lihtsalt pea valutama. Niisugust absurdset ideed saaks asjalikumalt rakendada. Aga vähemalt on teine eriti lühike. Valminud on ka kaks järge, mille alapealkirjad on ilmselt andekamad kui filmid ise: "Passion of the Crust" ja "Saturday Night Cleaver".

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar