Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 26. detsember 2014

"The Interview" (2014)

Ükski teine 2014. aasta film pole tekitanud nii palju kõmu kui "The Interview", mis päevakajalisest ja pisut provokatiivsest sisust hoolimata pole tegelikult palju enamat kui üks madalalaubaline absurdikomöödia.

Ometi sai otsus filmi levitada enam kui saatuslikuks Sony Picturesile, kes langes hiljuti ekstreemse küberrünnaku ohvriks, mille tulemusena varastati tohutult andmeid. Võõratesse kätesse sattunud teabe paratamatu avalikuks saamine põhjustas meeletult rahalist ja moraalset kahju, millest Sony Pictures arvatavasti täielikult ei taastugi. Mainekat kompaniid delikaatse info avalikkuse ette toomisega põhjalikult karistada ja alandada otsustanud rühmituse Guardians of Peace konkreetne soov takistada "The Interview" väljatulekut oli nõnda palav, et ühel hetkel saabusid ka halvaendelised vihjed võimalikele reaalsetele terrorirünnakutele, kusjuures hoiatuses meenutati ka 11. septembri sündmusi. Kartes halvimat, keeldusid Ühendriikide suuremad kinoketid filmi linastamast, mistõttu ei jäänud Sony Picturesil muud üle kui rühmituse tavatule nõudmisele vastu tulla ning teatavaks teha, et "The Interview'd" kuskil ei näidatagi... üldse. Seda otsust kritiseeris isegi USA riigipea Barack Obama, kelle asjalikud tähelepanekud tsensuuri teemal olid Sony jaoks ilmselt peamine ettekääne oma strateegia osas kiiresti ümber mõelda ning komöödia siiski välja lasta, põhiliselt video-on-demandi kaudu. Olgu siinkohal märgitud, et Sony esialgne otsus filmi üldse mitte välja lasta oli tingitud ennekõike kinode tahtmatusest koostööd teha, mida kinnitab tõik, et "The Interview" linastus vaid üksikutes, "vapramates" kinodes.

Igatahes, seda ohtra kanepitarbimise tulemusena valminud pooletoobist janti, millest pretsedenditul moel saanud sõnavabaduse veider sümbol, on interneti vahendusel võimalik nüüd igaühel vaadata. Olgu siinkohal märgitud, et häkkerite halastamatu (ja väga paljastava) "röövkäigu" mõjusid hakkame ilmselt veel tükk aega nägema. Antud skandaalse, kuid ohutu komöödia võivad inimesed ruttu unustada (Sony töötajad välja arvatud), kuid uskuda võib, et filmikompaniile tehtu mõjutab lausa aastateks seda, missuguseid filme Hollywoodis toodetakse, millest neis filmides räägitakse, missuguseid koosolekuid peetakse või e-maile vahetatakse jne. Praegugi märkab muutusi: näiteks New Regency'l oli plaan toota põnevusfilm "Pyongyang", mille tegevus leiaks set Põhja-Koreas ja kus mängiks Steve Carell, kuid ehmatusest Sonyga juhtunu pärast otsustas New Regency oma heaolu huvides plaani maha matta.
Nüüd aga filmist endast, mis äratas selliste pahatahtlike inimeste tähelepanu põhjusel, et see räägib kahest jobust, kes saadetakse USA valitsuse poolt Põhja-Koreasse maha koksama riigi diktaatorlikku juhti Kim Jong-un'i. Kas neil see ka õnnestub, on suurepärane küsimus, sest nende käitumisest ja kõnepruugist jääb algusest peale mulje, et nad ei suudaks sipelgatki tappa. Ekstsentrilist Dave Skylarki, kelle paljastavat jutusaadet Skylark Tonight Jong-un kuuldavasti naudib (mistõttu just tema mehega kohtuma saadetaksegi) ning tolle tohmanist kamraadi kehastavad vastavalt James Franco ja Seth Rogen, kes ei mõju enam "uute nägudena", kuid neil on karismat ja siirast entusiasmi. Ehkki film on oma häbitus napakuses küllaltki elav, kannatab see sama puuduse käes, mis peaaegu kõik täiskasvanutele mõeldud Hollywoodi komöödiad: stsenaarium on igav, loomingulisust ja mitmekesisust on vähe.

Dialoogi puhul mõjub väsitavalt, et sõltumata sellest, kas parasjagu räägib Skylark, Jong-un või mõni tolle käsilane, kõlab igaühe jutt täpselt ühtemoodi. Ja valdavalt kujutab see jutt endast paraku banaalset möla, millesugust võiks kuulda mõne lapse suust, kes selgeks saanud paar võõrast roppu sõna ega tea veel täpselt, mis kontekstis või olukorras neid kasutada, nii et "The Interview" vaatamine tekitab ärritava tunde, nagu oleksid sattunud ülemeelikuid põngerjaid täis liivakasti. Ja nagu niisuguses liivakastis, on ainult aja küsimus, millal keegi hakkab teisele obadusi andma või ülbitsema, aga samas pole ka välistatud, et tekib uusi ootamatuid sõprusi. Komöödia kohta on "The Interview's" palju kulukaid eriefekte ja multikavägivalda, mis tuletavad aeg-ajalt meelde, et tegemist ikkagi lapsiku farsiga.
Antud filmi puhul on dialoogi lõputu nõmedus ositi põhjendatud, sest "The Interview" pilkab ka USA kultuuri, kujutades seda maitsetu ja odavana. Film teeb muu seas nalja selle üle, et välismaalaste jaoks on USA's toodetud meelelahutus ikkagi niivõrd atraktiivne, mistõttu pole isegi põhja-korealastele võõrad Katy Perry sisutühjad hitid või tülgastavad reality-show'd. Samas võivad sellised tühised teemad aidata vaenlasega ühise keele leida, ja kui sa hakkad vaenlases nägema iseennast, kas siis on enam üldse tegemist hävitamist vääriva vaenlasega? See on üks küsimustest, mida film tõstatab, kuid teeb seda mühaklikul ja ajuvabal moel, mida on keeruline siiralt hinnata.

Tõepoolest, film mõtiskleb pealiskaudselt selle üle, et esmamulje võib olla petlik ja seda ennekõike kuulsuste puhul, kellest teame ainult nii palju, kui meedias räägitakse. Juba avastseenis räägib Eminem Skylarkile intervjuus kõigi jahmatuseks, et on homo ja sellele oma lauludes isegi asjatult vihjanud. Filmi terasus jääb paraku infantiilsuse varju. "The Interview" kui komöödia puhul on enim vastuoluline, et kuigi kaudselt utsitab see kaasa mõtlema, on eeldus filmi nautimiseks just aju välja lülitamine. Vastasel juhul ei saakski kergesti manipuleeritavate, naiivsete ja läbini lühinägelike peategelastega ühel lainelgi olla. On kurvastav, et Sony sedalaadi komöödia pärast nii raskelt kannatama pidi, sest film ei kujuta kõige paremas valguses kumbagi rahvust ning on lihtsalt ülemäära arulage ja ebarealistlik, et seda oleks aus ebaeetilisuses, kohatuses või propagandistlikkuses süüdistama hakata, ja päriselt mürgine pole see ammugi. Kui "The Interview" üldse millegagi liiale läheb, on selleks ropud genitaalidekesksed naljad, ja kuigi selle totrusele rõhuva loo teatud tahud pakuvad mõtteainet, ei ole filmis suurt midagi meeldejäävat peale paari šokeeriva momendi ning iseäraliku viisi, kuidas kasutatud Katy Perry hitti 'Firework'.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar