Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 30. detsember 2014

"Time After Time" (1979) / "Very Bad Things" (1998) / "Jack Frost" (1997)

"TIME AFTER TIME" (1979)

Lõbusalt lapselik, aga peen fantaasiaseiklus, kus lisaks romaani "Ajamasin" kirjutamisele on H. G. Wells ehitanud ka pesuehtsa funktsioneeriva ajamasina ning peab sellega rändama 1979. aasta San Franciscosse, kui tuleb ilmsiks, et üks tema kamraad, Stevenson, on tegelikult salapärane mõrtsukas Rappija Jack ning viimases hädas Wellsi masinat kasutades just sinna põgenenud. Wellsi püüdlused sarmikat roimarit tabada osutuvad keeruliseks, sest viktoriaanlikult Inglismaalt saabunud kirjamehele on seitsmekümnendad võõrad ja USA suurlinna elutempo harjumatu. Kuigi Rappija Jack on üks peategelastest ja tolle mõrvad osa süžeest, on filmis vägivalda nimme minimaalselt. Selle värviküllus, lõbus huumor, teatav lihtsameelsus ja siirus teevad komöödia sobivaks õigupoolest kogu perele. "Time After Time" koguni kujutab kaasaegset maailma brutaalse ja kaootilise paigana, kus vägivald sünnitab vägivalda; ka leiab filmist mõtisklusi soolise võrdõiguslikkuse teemal. On ka romantikat, mis passib siia kenasti — žanrite kombineerimisega on mõnusasti toime tuldud. Ühtlasi on kiiduväärt, et kuigi ajas reisimine on loos oluline komponent, ei muutu süžee liiga segaseks. Malcolm McDowell, kes selliseid rafineeritud härrasmehi kenasti mängib, on Wellsina vahva (ühtlasi on teda tore vahelduseks kangelase rollis näha) ja Mary Steenburgen võluv, ainult David Warner jääb Stevensonina üheülbaliseks — ju asi selles, et mainitud põhjustel ei tahetud kujutada Jacki niivõrd sadistlikuna, et väiksemal vaatajal võiks hirmus hakata. Viisakas, armsatest pisiasjadest tulvil ja labasusi vältiv film ühesõnaga, mis mõjub ka austusavaldusena H. G. Wellsile ja San Francisco linnale. Kui vaadata kõigepealt käesolevat filmi ja siis "Somewhere in Time'i" (või vastupidi), saaks ühe väga mõnusa õhtu.

"VERY BAD THINGS" (1998)

Sisult "The Hangover'it", aga tegevustiku ja tooni poolest mõnd võigast õudusunenägu meenutav "Very Bad Things" on kahtlemata üks külmaverelisemaid komöödiaid, mis Hollywoodis tehtud — õigupoolest võiks seda lausa kordumatuks nimetada, sest teist nii naeruväärselt morbiidset USA komöödiat ma oma arust kohanud polegi ja enam ei tehta niisuguseid ammugi. Kujutan ette, et kui film kinodes jooksis, oli igal seansil publik liiga šokeeritud, et naerda, aga kindlasti leidus alati saalis üks-kaks veidrikku, kes õudsemate momentidegi peale laginal naersid. Minu meelest on "Very Bad Things" oma utreeritud õeluses, süüdimatus ebamoraalsuses ja jaburuses isegi päris vaimukas, kuid vaatamise käigus pidin endalt korduvalt küsima, kas ma naeraksin, kui ma ei teaks, et tegemist peaks olema komöödiaga — siin-seal leidub ometi ka surmtõsiseid hetki. Maitselagedat ja ülbet, aga mitte otseselt rumalat "Very Bad Things'i" kellelegi otseselt soovitada ei söanda, ehkki kindlasti leidub üksikuid tüüpe, kes peaksid seda satiirina päris geniaalseks. Eks see film ole nagu võõras kahtlane puuvili või benji-hüpe — korra võib ju proovida, äkki hakkab isegi meeldima. Otseselt vilets ei ole, just hea ka mitte, aga omal moel eriline igatahes. Tuntud moraalijünger Roger Ebert on arvanud nõnna: "What bothers me most, after two viewings, is its confidence that an audience would be entertained by its sad, sick vision, tainted by racism. If this material had been presented straight, as a drama, the movie would have felt more honest and might have been more successful. Its cynicism is the most unattractive thing about it--the assumption that an audience has no moral limits and will laugh at cruelty simply to feel hip."

"JACK FROST" (1997)

Alustuseks on vaja märkida, et üheksakümnendatel on valminud kaks filmi nimega "Jack Frost" ja mina kirjutan neist kahest loomulikult mitte sellest, kus õnnetuses hukkunud mees saab võimaluse lumememmena maagiliselt tagasi tulla ning pojaga sel moel aega veeta ("Jack Frost" Michael Keatoniga), vaid sellest, kus lumememmeks saanud sarimõrvar duši all naist vägistab ja unises väikelinnas muud põnevat korda saadab. Toimus järjekordne Filmiveebi ühisvaatamine ja jõuluteemaliste õudukate seast osutus see nimelt väljavalituks. Iseenesest päris nägus b-film, vähemalt nende odavate "Child's Play" koopiate mõistes. Kindlasti on see asjalikum kui mulle kõva peavalu tekitanud "The Gingerdead Man", kus hullumeelne tapja sai oma tegevust jätkata mitte nuku või elusuuruses lumemehe, vaid piparkoogina. Mis nüüd "Jack Frost'i" puutub, siis mainitud vägistamisstseen, kus tuleb ilmsiks lumemehe külge torgatud porgandi praktiline väärtus, on oma maitsetuses ja absurdsuses muidugi filmi kõrghetkeks, andes kinnitust, et tegijatel on heast õudusfilmist päris perversne arusaam — umbes samamoodi, nagu "Jack Frost" Michael Keatoniga annab kinnitust, et tegijatel on heast koguperefilmist perversne arusaam. Käesolev film pole eelarvet ja sisu silmas pidades otseselt halvasti tehtud (see on minu empiiriline arvamus) ning pilkab kohati päris peenelt jõulutraditsioone, kuid ei paista loomulikult silma loogikaga ning viimane pooltund on ülejäänud filmi kõrval kuidagi kahvatu, justkui stsenaristil saanuks ühel hetkel lihtsalt põnevad ideed otsa. Aga Jack Frost rebib hästi kildu terve filmi vältel — huumorimeel on mõrtsukalikul mutant-lumememmel hea.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar