Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 17. detsember 2014

"Two Days, One Night" (2014)

Vendade Dardenne'ide rahustavalt tagasihoidlik "Two Days, One Night" ("Deux jours, une nuit") räägib loo lihttöölisest Sandrast, kes on pärast pikaajalist depressiooniga maadlemist viimaks valmis tööle naasma. Enda õuduseks saab naine aga teada, et tal on oht tööst hoopiski ilma jääda, sest igale ta kolleegile on pakutud 1000 euro suurust boonust, kui nad on üksmeelselt nõus, et neiu koondatakse. Kuna korraldatud hääletuse tulemuste järgi nõustusid 16 töötajast vaid 2 pakutavast rahast loobuma, et pikalt haiguslehel olnud Sandra saaks tööle jääda, peab naine ühe pingelise nädalavahetuse jooksul alandlikult külastama boonuse kasuks otsustanud kolleege, et nad ümber veenda.

Sandral on seda tööd hädasti vaja, sest tema pere vaevleb niigi rahalistes raskustes, kuid paraku on sarnane häda enamikul kolleegidest, kellele niisugune uhke preemia oleks kui kingitus taevast. Seetõttu ei ole tervisliku seisundi tõttu kuude kaupa kodus püsinud naisel kerge ega mugav veenda neid pakutud rahast ära ütlema, et talle halastataks. Üks selle vormilt lihtsa, aga ometi olulise ja tähendusrikka filmi võlusid ongi see, kuivõrd inimlikult mõjuvad kõik need töötajad, kes on olnud Sandra koondamise poolt. Olgugi et see tähendaks Sandrale halba, pole selgelt tegemist pahatahtlike inimestega — enamik neist kinnitavad kohe, et neid pandi konkreetselt valima Sandra ja preemia vahel ning põhjendatult ei jäänud neil muud üle kui viimase kasuks otsustada, isegi kui neil pole naise enda vastu midagi. Sandra koondamise kasuks otsustanud inimeste põhjendused mõjuvad töölisklassi inimeste olukorda arvestades ratsionaalselt ja mõistetavalt, isegi kui põhimõttelisel tasandil on nad teinud ebaeetilise valiku — filmist on mõistlik mitte suhtuda kellessegi hukkamõistvalt. Naine ei käi filmi vältel ahnete pahaloomuliste deemonite, vaid täpselt endasuguste inimeste juures, ja on tõenäoline, et kui Sandra ise niimoodi hääletama peaks, otsustaks temagi preemia kasuks.
Depressiooni tõttu ainult voodis vedeleva ja regulaarselt tablette võtva naise meeleheide muudkui süveneb sel ebaharilikul, kohati väga alandaval moel oma töökoha nimel võideldes. Näitlejana paindlik Marion Cotillard teeb filmis tugeva osatäitmise, veendes ruttu Sandra vaimse seisundi tõsiduses ning ahastuses, mida niisugune ebamugav situatsioon tekitab. Kahtlemata aitab siinkohal kaasa, et Dardenne'id, kellel väga mõistuspärane arusaam filmis käsitletavatest probleemidest, mõistavad suurepäraselt depressiooni mõju inimesele. Kui Sandral poleks julgustavat abikaasat, kes ei luba tal alla anda, ei saaks naine ilmselt midagi tehtud, sest tal napib nii jõudu kui iseseisvust.

Paistab välja, et ükshaaval kolleege külastades ei ole tema jaoks probleemiks ainult jututeema ise, vaid ka see, et ta on sunnitud inimestega vahetult suhtlema, ere päike teda samal ajal pruunistamas. Kohati võib "Two Days, One Nighti" puhul mõjuda frustreerivalt selle napi loo monotoonsus, mis näiteks Mart Rauni takistas filmi nautimast. Stiililt on film märgatavalt üksluine, kuid samas on kiiduväärt, et Dardenne'id suudavad sel moel justkui peenelt vältida melodraamasse kaldumist, mistõttu ei muutu film vastikult nutuseks. Natuke liiga lihtsakoeline see ehk on, et sügavale hinge pugeda, kuid isegi algelisusele ja aeglasele tempole vaatamata ei ole tegemist pealiskaudse draamaga, vähemalt temaatilises plaanis. Filmis on realistlikkust, loomulikkust, tähelepanelikkust ning elulisust, mida enam sageli ei kohta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar