Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 6. detsember 2014

"Zero Point" (2014)

"Nullpunkt" on Margus Karu samanimelisel romaanil põhinev kaasaegne noortedraama teismelisest Johannesest, kes asub põikpäise emaga elama Tallinnas ning hakkab innukalt õppima ühes sealses eliitkoolis. Esialgu paistab nutika, aga kergelt endassetõmbunud noormehe ebastabiilne elu paremuse poole minevat, kuid ruttu hakkavad nii kodus kui koolis tekkima probleemid, üks raskem kui teine: vaimuhaiguse käes kannatav ema keeldub võtmast ravimeid, uued klassikaaslased hakkavad teda ekslikult närukaelaks pidama ning pöörduvad poisi vastu, üks muusikaprodutsent plagieerib meelega Johannese kirjutatud laulusõnu jpm. Suuresti kehvade valikute ning ebaõnne tõttu muutub noormehe elu pikapeale kaootiliseks.

Mitu aastat valminud "Nullpunkt" on üle keskmise kvaliteetne pretensioonitu noortedraama, mille puhul ei jää märkamatuks asjatundlik lavastajatöö, andekad osatäitjad ning mitmekülgne lugu. Ei pane imestama, et "Nullpunkti" aluseks on suhteliselt mahukas romaan, sest nii süžeeliine kui tegelasi on tõesti palju — kohati ehk liigagi palju, sest lugematuid raskusi Johannese elus kujutab film, olgugi et ligi kaks tundi pikk, teatava pealiskaudsuse ja pinnapealsusega. Kogenumat vaatajat võib jääda painama tunne, et draama võiks olla tähendusrikkam ja omada rohkem sügavust. Loo põnevaimaks ja originaalseimaks tahuks on vaieldavalt Johannese ema tervislik olukord, sest naist vaevavad häired võivad olla pärilikud ning Johannese introvertsus, teatav pahelisus ning endassetõmbumus olla just vaimuhaiguse varased sümptomid, kuid film ei pea justkui tarvilikukski sel teemal mõtiskleda. Lisaks emale on Johannes hädas näiteks ka temast halbu kuulujutte kuulnud klassikaaslaste, teda ära kasutanud muusikaprodutsendi ning kohalike kaakidega, kuid filmis kujutatud konfliktid-vastasseisud, ehkki ebameeldivad, tunduvad reeglina juhuslikud ja ajutised, justkui nagu neil polekski pikaajalisi ekstreemseid tagajärgi peategelase tuleviku ja siseilma suhtes.

Dramaturgiliselt pole see lihtsakoelise ja põgusa mulje jättev lugu lihtsalt teab mis tõhus, kuid igavavõitu narratiivist hoolimata pole "Nullpunkt", mille põhiline funktsioon on pakkuda head meelelahutust nooremale vaatajale, aga vilets film, võludes oma dünaamilisuse, meeleolukuse ning hoogsusega — omadustega, mis sihtrühma jaoks kindlasti olulised on. Näitlejad eesotsas märter Johannest kehastava Märt Piusi ja Johannese ema kehastava Epp Eespäevaga (kes meenutab veidi Bette Davist) näitavad üles pühendumust ning režissöör Mihkel Ulk, kes mõistab muu seas hästi ka näiteks heli ning rakursi tähtsust pinge-atmosfääri loomisel, on teinud professionaalset tööd. Tagasihoidlike taotlustega "Nullpunkti" kaalukus ja väärtus draamateosena on vaieldav, kuid head ajaviidet see teadlikult eluterve ning värvikas film pakub. Peatselt jõuab teleekraanidele ka "Nullpunkti" seriaal, mis on kahtlemata sobivam formaat antud loole — film, kuigi individuaalse teosena nauditav, ausalt öeldes nagu olekski tolle reklaam.

2 kommentaari:

  1. Ilusalt filmi tuuma tabanud arvutus ja nõustun enamiku väljatoodavaga.

    Pealiskaudsusest rääkides - kummalisel kombel jäi (raamatust tuttav) nullpunkti hetk siin kuidagi....kerglaseks? Filmiversioonis ei tekkinud tunnet, et tegu on meeletu madalseisuga, kust peaks hakkama välja ronima. Huvitaval kombel tundsid sama ka mu kinokaaslased, kel raamatuga side puudub.

    Teleseriaali pärand on tuntav ning suuri plaane kohati ehk liiga palju (kuigi õnneks mitte "Adele'i elu 1. ja 2. peatükk" kuritegelikus laadis) aga üldjoontes täitsa vaadatav :D

    Tegu on siiralt tehtud noortefilmiga, kus leidub mitmeid kaunilt realiseeritud karaktereid ning mõnusalt tehtud stseene. Au ja kiitus noortele tegijatele nii kaamera ees ja taga.

    See kinoaasta on olnud eriti tore, kuna pakkunud võimalusi paljudel Eesti uutel tegijatel käe valgeks saada.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Sul on õigus nullpunkti osas. Alles pärast vaatamist raamatu ja filmi kohta lisa lugedes taipasin, et ta jõuab ikkagi olukorda, kus enesetapp näib olevat ainus lahendus. Juba treileris on see hetk olemas, kus ta kõrgelt rõdult alla vaatab. Ilmselt režissöör tahtis teadlikult mitte liiga punnitatult dramaatilist momenti teha sellest.

      Aga jah, kerge meelelahutusena toimib, ilmselt Eesti filmimaastikul oleme harjunud eeldama, et film peab andma pikemaks ajaks mõtteainet või hingele midagi. Aga usun ikkagi, et nad oleks pidanud valima midagi kindlat, millele keskenduma antud loos.

      Kustuta