Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 10. jaanuar 2015

"Annabelle" (2014)

Enamiku jaoks ei olnud tunnustatud "The Conjuring'i" põnevaimaks tegelaseks mitte ükski inimene, vaid puidust nukk nimega Annabelle, kes mängib olulist rolli filmi efektses avastseenis. Kuna pahaendelise välimusega nukk tõmbas vaatajate seas ebatavaliselt palju tähelepanu, nägid Hollywoodi produtsendid temas võimalust teha eraldi õudusfilm, mis jutustaks ikoonilise Annabelle'i taustaloo, kusjuures režissööriks pole keegi muu kui "The Conjuring'i" operaator John R. Leonetti. Tingituna kahe filmi omavahelistest seostest on võrdlemisest muidugi raske hoiduda.

Nagu selle nimitegelast esialgselt tutvustanud "The Conjuring", on "Annabelle" maitsekas ja vanamoeline, kohati teadlikult tagasihoidlik õudukas, mis püüab üllatada osavalt ajastatud ehmatustega ning peene atmosfääriga, kuid sellest puudub täielikult mängulisus ja liikuvus, mis tegi "The Conjuring'i" žanrifilmina niivõrd meeliköitvaks. Siin lihtsalt pole selliseid kavalalt üles seatud teaterlikke stseene nagu näiteks too peitusemängu oma või miks mitte ka mainitud algusstseen, kus Annabelle debüteeribki. Samuti ei mõju "Annabelle'i" puhul teab mis veenvalt, et tegevus toimub seitsmekümnendatel, olgugi et garderoob on ajastule vastav või vahepeal kuulatakse vinüülimängijaga The Associationi muusikat, nii et sel pole erilist väärtust ka retrohõngulise linateosena.

"Annabelle'i" teostuslik pool pole otseselt vilets, aga kujutlusvõimest ja värvikusest jääb vajaka, kusjuures suur osa stseenidest paistavad filmis olevat lihtsalt ajatäite eesmärgil, ja paljud elemendid näivad olevat mugavalt laenatud "Rosemary's Baby'st" — filmist, mis on selgelt eeskujuks olnud, sest juba "Annabelle'i" tegelased on saanud nimed tolle näitlejate järgi. Efektiivseim ongi arvatavasti episood filmi alguses, kus rasedat naist ja tolle meest ründavad nende oma kodus ühte satanistlikku kultusesse kuuluv hullumeelne naine ning tolle kaaslane, kes on äsja rünnanud ka nende naabreid ja seetõttu verega kaetud. Tolle sündmuse sarnanemine Sharon Tate'i mõrvale, mille eestvedajaks oli teadupärast Charles Manson ja millele filmis ka viidatakse, teeb intsidendi ehk nõnda mõjusaks.

On nähtavasti aru saadud, et isegi kõige eemalepeletavama välimusega nukk saab ainult nii palju hirmus olla, sest Annabelle'i roll on napp — ta ilmub aeg-ajalt välja, kuid on enamasti märkamatult taustal. Midagi vaatamisväärset peale nimitegelase enda "Annabelle'ist" otseselt ei leia ja tagatipuks pole suudetud teha seda, mida "The Conjuring'i" ja "Insidious'i" režissöör James Wan mu meelest õudselt hästi oskab: luua pidevat kurjuse kohaloleku tunnet.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar