Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 9. jaanuar 2015

"Before I Go to Sleep" (2014)

"Before I Go to Sleep'il", peab nentima, on igatahes paslik pealkiri, sest terve filmi vältel näevad peaosatäitjad tõesti välja nagu nad jääks iga hetk magama, ja ausalt öeldes tekkis sarnane tunne minulgi. Rowan Joffe'i kirjutatud ja lavastatud perverssete alatoonidega hitchcockilik thriller, mis põhineb S.J. Watsoni (väidetavalt palju etemal) bestselleril, räägib napilt keskealisest kaunist naisest Christine'ist, kes kannatab ammu toimunud autoõnnetuse pärast raske amneesia käes. Kuigi Christine on abielus olnud 14 aastat, ärkab ta igal hommikul võõra mehe kõrval võõras majas. Abikaasa Ben on naise ebatavalise konditsiooniga aastate jooksul leppinud ning töötanud välja süsteemi, mis võimaldaks Christine'il igal hommikul võimalikult kiiresti ning tõhusalt meelde tuletada (või õigemini õppida), kuidas ja millal ta Beniga abiellus ja missugune on tema elu olnud viimase paarikümne aasta jooksul — perioodi, millest tal pole ainsatki mälestust.

Christine'i olukorra traagika seisneb mitte ainult selles, et ta ei tea ühelgi hommikul, kes on mees tema kõrval, vaid ka selles, et ta pole võimeline suurt enamaks peale pesu triikimise ning näeb igal hommikul peeglisse vaadates naist, kes on välimuselt mitukümmend aastat vanem kui Christine enda arust olema peaks. Tal ei ole mälukaotuse tulemusena võimalik tajuda oma iganemist, olla ettevõtlik ning tunda oma kodu või abikaasat. Ja kui mängu tuleb salapärane psühholoog, kes annab talle ülesandeks pidada kaamera abil salajast "visuaalset päevikut", et iga päeva jooksul saadud mälestusi isiklikult talletada, tekivad uued probleemid usalduse ning turvalisusega. Mida rohkem naine enda jaoks infot kogub ja salvestab, seda rohkem tekib tal kahtlusi Beni osas — mehe, kelle juttu ta igal hommikul võib-olla liiga naiivselt usub. Ben on sõbralik ja teeb talle õhtuti The Supremesi muusika saatel kakaod, aga kes keelab tal näiteks varjata Christine'i eest halbu sündmusi nende ühisest elust või oma konditsiooni tõttu niivõrd habrast naist kuritarvitada? Või nagu laulab Diana Ross selles The Supremesi laulus, mida Ben vahepeal kuulab: "Now you don't care a thing about me, you're just using me..."
Vaimselt on Christine analoogilises olukorras Drew Barrymore'i tegelasega romantilises komöödias "50 First Dates", aga teda ei ohusta mitte pingviinidega tantsiv Adam Sandler nagu tolles filmis, vaid stoiline mees, kellega ta on fotode ja viimase jutu järgi lähedane olnud juba ammu; mees, kellega tal on ühine vara, aga mitte ühised mälestused. Pole raske näha, mida Rowan Joffe on üritanud selle 90ndate vaimus psühholoogilise põnevikuga teha: kuna vaataja näeb kõiki sündmusi Christine'i vaatenurgast, on uus informatsioon, mida naine omaenda abielu fassaadi taha vaadates omandab, ka vaataja jaoks uus informatsioon, aga paraku ei ole ükski avastus kuigi šokeeriv või hämmastav. Süžee ei ole otseselt etteaimatav, kuid pinge ei kasva iga uue paljastusega. Kahju, et "Before I Go to Sleep'i" juures pole suurt midagi kaasahaaravat, sest filmis astub üles asjalik näitlejate plejaad, lähtematerjal on selgelt omapärane ning viis, kuidas Ben on selle kooselu organiseerinud ja "toimima pannud", tekitab palju moraalseid küsimusi.

Võib-olla oleks lugu dünaamilisem, kui rollid oleks vahetatud ja hoopis Ben kannataks amneesia käes? Ei pea filmi misogüünseks, kuid olen väsinud Hollywoodi thrilleritest, kus kuritahtlike ja pealetükkivate, potentsiaalselt vägivaldsete meeste keskele on asetatud üksainus abitu naine.
Film püüab samas usaldusväärsest küljest näidata ka Beni, kellel oleks niivõrd kerge Christine'iga manipuleerida ja kes tahab naise amneesia kiuste elada ka normaalset seksuaalelu — paljud stseenid on pühendatud sellele, et vaataja saaks mõista ka agooniat, mida tekitab Benis kooselu katkise naisega, kes on olemuselt nagu mõni vigane arvuti, mis kaotab automaatselt pärast sulgemist eelmise päeva jooksul tehtud töö. Melanhooliat on vaat et rohkemgi kui põnevust. Aga kokkuvõttes ei saa selles loos kedagi täielikult usaldada ja meesosatäitjad püüavad oma osi ka selgelt nii mängida, et nad tekitaks ambivalentsi (või noh, Mark Strong vist lihtsalt ei teadnud, kus ta parajasti viibib, sest ma pole ammu näinud nii igavat osatäitmist — juba tema tuima näo vaatamine tekitab tunde, nagu oleksid peotäie Ambieni ära söönud).

Kindlasti tõi film häid mälestusi Nicole Kidmanile, sest "Before I Go to Sleep" on meeleolult sarnane thrilleritele, milles naine astus üles nooruses; kui näiteks Roman Polanski või Brian De Palma teinuks temaga niisuguse filmi paarikümne aasta eest, oleks see ehk tõeliselt äge. Igavalt lavastatud, üheplaaniline ja psühholoogilises plaanis veidralt ebaintrigeeriv "Before I Go to Sleep" on paraku lihtsalt keskpärane ning ajast justkui sama palju maha jäänud kui selle abitu peategelane (filmis on üks Nokia 3310!). Kiidaksin vähemalt Kidmani, kes mängib veenvalt haavatavat kahjustatud naist ja on filmis täielikus alastuses juba esimestel minutitel, kuid julgusele vaatamata mõjub temagi kohati teatraalsena.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar