Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 7. jaanuar 2015

"Birdman" (2014)

Vaieldavalt pole ükski teine 2014. aasta draama nii mõnusalt modernistlik, rütmikas ja isikupärane kui Alejandro González Iñárritu käe all valminud meeleolukas meistritöö "Birdman or (The Unexpected Virtue of Ignorance)", kus kunagine filmitäht Riggan Thomson, keda üldsus mäletab ennekõike superkangelase Birdmanina populaarsest kolmeosalisest filmiseeriast, püüab Broadway'l edukalt lavale tuua Raymond Carveri novelli "What We Talk About When We Talk About Love". Vanaks ja väsinuks muutunud Riggan, kes lisaks riskantses teatritükis peaosa mängimisele on ka selle lavastajaks, peab enne olulist esietendust tegelema lugematute probleemidega, millest enamikus on süüdi viimasel hetkel olulist kõrvalosa mängima meelitatud Mike — andekas, kuid ülbe ja impulsiivne näitleja, kes kipub kõigiga alatasa tüli norima. Tagatipuks vaevab end aina abitumana tundvat Rigganit pikemat aega ka eksistentsiaalne kriis, mida võimendab teadmine, et just sellest kõmulisest teatrilavastusest sõltub, kas Birdmani kostüümi ammu nurka pannud mehel on veel võimalik tähesära nautida ja tunda, et teda tõsiselt võetakse. Iñárritu, kes varemgi on teinud omapärase konstruktsiooniga draamasid, rakendab "Birdman'is" distinktiivset visuaalset stiili.

Ta loob opeaator Emmanuel Lubezki (kes võitis Oscari analoogilisel moel üles võetud "Gravity" eest) abiga edukalt illusiooni, et terve film koosneb ühestainsast katkematust kaadrist, mis tähendab ühtlasi, et suurem osa filmi tegevusest toimub reaalajas. Niisugune lähenemine teeb "Birdman'i" intensiivseks, ehedaks ja vahetuks — raske on leida filmi, mis demonstreeriks usutavamalt, kui kaootiline on elu suurlinna teatris olulise etenduse eel, aga paljud kujutatud situatsioonid tunduvad ka kütkestavalt irreaalsed. Kaamera püsib vahetpidamata ringi liikuvatel näitlejatel kogu aeg sabas, eriti loo keskpunktis olevat Rigganit mängival Michael Keatonil. Riggan ja tema kapriissed kolleegid siblivad enamasti laguneva Broadway teatri kitsates ruumides-koridorides ringi ja jagelevad omavahel närviliselt, aga tuleb ka ette, et minnakse tänavale või harjutatakse hoopis laval stseene, kusjuures võimalikele äpardumistele saavad tunnistajaks olla sajad silmapaarid, sest proove vaatama on huvilised juba oodatud.
Tegemist pingsalt ja närviliselt kulgeva filmiga, mida vaadates ei saa end rahulikult tunda ka üksikutel juhtudel, kui näeme Rigganit üksinda mõtteid mõlgutamas. Hetkiti pageb ebaõnnestumist ja alandust pelgav mees oma tolmusesse riietusruumi, et kõigest eemale saada ja rahuneda, aga nagu välja tuleb, on tal omaette viibides tavaks ümbritsevaid esemeid mõttejõuga liigutada ning rääkida pahaendelise häälega enda peas (mis kuulub tiivulisele tegelasele, kelle mängimine lollides kassahittides Rigganile kord kuulsuse tõi!). Meile reedatakse nimelt juba esimestel minutitel, et peategelane omab müstilisi telekineetilisi võimeid, millest keegi teine peale tema ei tea, ja sellest saab otsejoones põnev saladus Riggani ja filmi vaataja vahel.

Varakult tekib terve hulk erilisi küsimusi selle traagilise, aga võib-olla ka tõeliselt maagilise karakteri kohta, kelle puhul polegi kohe selge, kas vastu tema hinge taob hullumeelsus või on tal tõesti hämmastavad anded, mida lähikondlaste eest varjab. Midagi "Birdman'i" otsekohesuse juures tekitab igatahes tunde, et kõik võib võimalik olla. Peaosatäitja Michael Keaton (kes on alati väärinud rohkem tähelepanu kui saanud on) sobib rolli hästi, paistes ühtaegu haavatav ja vankumatu. Muide, mulle tundus pentsik, et tuntud näitlejad nagu Keaton või Edward Norton mängivad siin väljamõeldud tegelasi, kuid mainivad tihti staare nagu George Clooney või Ryan Gosling.
Selgelt elava kujutlusvõimega Iñárritu ei ole kartnud kasutada värvikaid visuaalefekte ja ambitsioonikaid tehnilisi nippe, et jutustada seda tragikoomilist lugu võimalikult kordumatul moel. Vastupandamatult lummuslik "Birdman" haarab kohe kaasa ega lase tähelepanul hajuda. Kahe tunni vältel toob see ainulaadne karakterdraama mängu aina erutavamaid silmapetteid, kummalisemaid saladusi ja ekstsentrilisemaid tegelasi, aga ütleb selle käigus ka palju olulist kuulsuse, identiteedi ning isegi sotsiaalmeedia teemadel, nii et tegemist pole lihtsalt mõne tähendusetu fantaasiaküllase palaganiga. Film vihjab tabavalt, et nüüdisaegses maailmas, kus info levib kiiresti nagu kulutuli, on raske staaridel tervet mõistust säilitada, sest üksainus säuts Twitteris või video YouTube'is võib nende maine igaveseks rikkuda. Ühtlasi vaidlustab "Birdman" kriitika väärtuse (Riggan satub teravasse vastasseisu hinnatud teatrikriitikuga, kellel plaan mehe tükk oma arvustuses maatasa teha), nöögib hullumeelseid newyorklasi ning näitab, et tänapäeval tõmbavad tähed rohkem tähelepanu skandaale põhjustades kui õilsat kunsti luues.

Pean filmi vormilt eriilmeliseks, sisult paeluvaks ning kiidan osatäitjate väljenduslikkust ja pealehakkamist, kuid ometi ei saa jätta mainimata üksikuid puudusi: huumor on kohati lihtsalt lapsik ja vulgaarne (komöödia kui sellisena on filmi väärtus üleüldse kaheldav, aga minu jaoks on see ka pigem draama), naistegelased on ühedimensioonilised ning lõpplahendus, ehkki sümboolne ja poeetiline, mitte just täielikult rahuldav. Ometi söandan "Birdman'i" nimetada üheks kõige andekamalt tehtud 2014. aasta linateoseks — vaimustavalt virgutav taies ambitsioonikalt režissöörilt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar