Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 11. jaanuar 2015

"Calvary" (2014)

"Killing a priest on a Sunday. That'll be a good one!"

Just niisuguse teravmeelsusega algab see musta huumoriga vürtsitatud draama, mille stsenaristiks ning režissööriks John Michael McDonagh, "In Brugesi" ja "Seven Psychopathsi" teinud Martin McDonaghi vend. Tasase, melanhoolse ja mõtiskleva, aga kohati ka ootamatult vaimuka "Calvary" keskmes on Brendan Gleesoni kehastatud kombekas preester, kellele tehakse pihi käigus tapmisähvardus mehe poolt, keda üks teine preester seksuaalselt kuritarvitas, kui too veel väike oli. Teades, et tal on veel nädal aega elada, sest just nii palju on mõrvaplaaniga mees talle veel lubanud, üritab vaikses Iirimaa külas elav vaimulik oma igapäevast tegevust jätkata, kuid hiljuti enesetapukatse sooritanud tütre saabumine ning muud mured täidavad mehe viimased päevad erinevate ootamatustega. Eks selle sisu ja tegelaste poolest üpriski depressiivse filmi tugevusteks ole eeskätt terane dialoog ning silmapaistvad näitlejad — lisaks sarmikale Gleesonile mängivad selles loos osi näiteks koomikud Dylan Moran ja Chris O'Dowd, aga ka hiljaaegu Eestitki väisanud Isaach De Bankolé. Koloriitseid kujusid "Calvary's" igatahes leidub, ja nad on kõik nooremad, ebamoraalsemad ja pahelisemad kui isa James — ootamatu ähvarduse järel enda surelikkusele mõtlema hakanud vanamees, kes tahab arvata, et ilmas on veel ausust, headust ning põhjust uskuda, aga peab järsku lähikondlaste vaadetesse süvenedes selles aina enam kahtlema.
Filmi narratiiv koosnebki valdavalt isa Jamesi vestlustest patuste lähikondlastega, kellel on kõigil individuaalne maailmapilt, ja loomulikult peab nende hulgas olema ka seesama inimene, kes tõotusega kustutada Jamesi eluküünal on ta hingeliselt keerulisse olukorda seadnud (kusjuures Jamesile on tema identiteet algusest peale teada). Päevad mööduvad nüüd aeglasemalt kui tavaliselt ja järsku tõstavad Jamesis pead vanad deemonid, kelle mees arvas end olevat alistanud. See on ülim proovilepanek. Toonilt rahulik, aga ometi rusuv "Calvary" käsitleb teemat teraselt ja süvitsi, kohati ehk usutavuse arveltki. Üksjagu raskust lisavad mõned halvaendelised stseenid (ühel heal õhtul süüdatakse kohalik kirik) ning mõistagi Gleesoni pühendunud osatäitmine — vagura Jamesi näos valitsevad nukrus ja meeleheide, kui tema hing satub tormi kätte nagu väike üksik laevuke, ja meie jälgime pelglikult, kuidas tuul ja lained seda kurjalt purevad. Kuigi "Calvary" pole teostuslikus plaanis ehk kõige silmapaistvam ning kannatab retoorika ülekülluse käes, on tegemist tähendusrikka ja raskemeelse draamaga, mida pole patt soovitada... ja paar momenti selles on naljakamad kui ükski mullune Hollywoodi komöödia.

4 kommentaari:

  1. Vastused
    1. Ma oleks millegipärast arvanud, et Jamesi tütar, aga McDonagh on vihjanud, et süüdlane on pärast baaris ja kannab käel plaastrit. Kui tähelepanelikult vaadata, leiab plaastri baarmeni käelt. Iseasi, miks ta pidanuks tahtma tema koera tappa.

      Kustuta
    2. Jamesi tütar? See on küll üllatav pakkumine. Koeratapmine tundus mõttetu ja põhjendamatu. Samas alati ei peagi kõik seletatav olema või mis?
      Muide, väga hea arvustus sul!

      Kustuta
    3. Alati on võimalus, et koer ise otsustas, et elu pole elamist väärt...

      Aitäh heade sõnade eest!

      Kustuta