Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 21. jaanuar 2015

David Kinney - "The Dylanologists: Adventures in the Land of Bob"

"But then came the big news about Woodstock, about musicians going up there, and it was like a wave of insanity breakin' loose around the house day and night. You’d come in the house and find people there, people comin’ through the woods, at all hours of the day and night, knockin’ on your door. It was really dark and depressing. And there was no way to respond to all this, you know? It was as if they were suckin’ your very blood out. I said: “Now, wait, these people can’t be my fans. They just can’t be.”" - Bob Dylan, 1984

Kuna Bob Dylani elust ja tema lõputult lummavast loomingust on juba kirjutatud lugematu hulk raamatuid, oli ajakirjanik David Kinneyst leidlik ja originaalne võtta raamatus "The Dylanologists" luubi alla hoopis muusiku kõige tulihingelisemad fännid — inimesed, kelle huvi Dylani muusika ja isiku vastu on niivõrd tugev, et seda võiks nimetada ebaratsionaalseks. Dylani laulusõnade sügavus, ulatus ja mõistatuslikkus hakkas inimeste tähelepanu tõmbama hetkest, kui muusik 60ndate alguses populaarseks sai, ja sellest saati on paljud kokkupuuted oma kummardajatega Dylanis hoopis antipaatiat ning hirmu tekitanud. Iga mõistliku haritlase kohta leidub nimelt mõni potentsiaalselt ohtlik skisofreenik või muidu kahtlane inimene. Igal kontserdil samade nägude nägemine pole ta jaoks tänini ebatavaline nähtus.

Raamatust selgub, et üks Dylani esimesi tüdruksõpru, Echo Helstrom, on pidanud jälitajate pärast nime muutma ja varjab ennast. 80ndatel kinnitas üks intervjueerija Dylanile tolle ehmatuseks, et viibib samas hotellis naisega, kellel on Dylani esimese abikaasa nimi ja kes väidab end olevat Dylani õde, mispeale muusik seletas: "There are people who follow me around, you know, and they have passports and they have driver’s licenses and they all have Dylan as their name. Er, you know, there isn’t... What can I do about that? I mean, I can’t do nothin' about that. They change their name on their birth certificate, and all that, you know. What are you asking me about? I don’t know..."

Kinney kirjutab muidugi ka kurikuulsaimast nn dylanoloogist A. J. Webermanist, kes suhtus Dylani laulusõnadesse kui salakoodi ning hakkas püüdlustes seda murda tuhnima muusiku prügis ja teda muudel viisidel ahistama, kuni oma pere turvalisuse pärast muretsev Dylan meest lõpuks oma kodu lähedal tänaval ründas. Salvestis pikast telefonikõnest Webermani ja esialgu üllatavalt vastutulelikult käitunud Dylani vahel aitab hästi mõista ebamugavust, mida tekitas luulude käes kannatava ja selgelt ebaratsionaalse hullumeelsega jagelemine, eriti sellise inimese jaoks nagu Dylan, kes on alati hoolinud privaatsusest.

Üritades avalikkuse tähelepanu võimalikult palju vältida ning omaette hoida on Dylan iroonilisel kombel tekitanud fännides lõputult uusi küsimusi ja sellega nende uudishimu lihtsalt süvendanud. Kui Dylanist palju kirjutanud muusikakriitik Greil Marcuselt küsiti, miks Webermani-sugused haiglased fännid on kõige nõmedamad, vastas ta: "Hm. Not just the worst—they’re the stupidest. I think it’s because something in Dylan’s writing leads people to believe that there is a secret behind every song. And if you unlock that secret then you’ll understand the meaning of life. Like every song is this treasure chest, and nothing is what it seems." Dylan on ettearvamatu enigma, kes juba kuuekümnendatel tekitas paljudes tahtmatult illusiooni, et on oma lauludesse kätkenud vastused olulisimatele universaalsetele küsimustele. Ja oma vajaduses saada neile küsimustele vastused, kas siis laule järjepidevalt kuulates või nende loojat uurides, on paljud huvilised kõik muu lihtsalt unustanud ja terve mõistuse kaotanud.

2005. aastal Pulitzeri auhinna võitnud Kinney, kes on loomulikult isegi entusiast, ei keskendu seejuures ainult "hulludele", vaid kirjutab lähemalt ka näiteks analüütikutest-kriitikutest (nagu Scott Warmuth) ja kollektsionääridest, kes koguvad bootlege või veelgi haruldasemat kraami — pöörasemate laristajate hulka kuulub üks Chicago mees, kes soetas muu seas oma iidoli vana titetooli ning kummagi maja, mis kuulus Dylani vanematele. Valitud "dylanoloogide" lugusid jutustades püüab autor mitte kõigest näidata, kui keeruline võib olla suhe kunstniku ja tema austajate vahel, vaid ka üldisemalt uurida fanatismi, kinnisideed ning Dylani positsiooni Ameerika kultuuriruumis. Kuna ma ise olen ka Dylani fänn, kes kuulanud ta muusikat põhimõtteliselt iga päev juba aastaid ning lugenud enam kui tosinat raamatut ta kohta (mul on nende jaoks isegi spetsiaalne riiul), pakkus natuke teistsugune käsitlus tervitatavat vaheldust ning muidugi teatavat äratundmisrõõmu.

Kinney on igatahes põhjalikult vaeva näinud ning kirjutab ausal ja siiral toonil, mõistmata raamatus kirjeldatud inimesi seejuures hukka, olgugi et nende maania ületab normaalsuse piirid. Dylani fännide puhul on ehk traagiline, et nad armastavad ebaloomulikult palju kedagi, kes on teinud kindlaks, et teda poleks võimalik tunda ega täielikult mõista.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar