Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 26. jaanuar 2015

"Force Majeure" (2014)

Ruben Östlundi humoorika draama "Force Majeure" ("Turist") keskmes on Prantsusmaa Alpidesse suusareisile sõitnud Rootsi perekond, kelle elus toimub järsku kannapööre segase intsidendi tõttu, mis näitab perepead Tomast järsku hoopis uuest küljest. Perekond on parasjagu mägedes ühes restoranis lõunatamas, kui horisondil vallandub potentsiaalselt eluohtlik laviin, mis sööstab otse nende suunas. Kuna sekundiks paistab, et see vääramatu jõud võib tema ühes teiste sealsete turistidega elusalt neelata, haarab Tomas oma telefoni ja kindad ning paneb tagasi vaatamata jooksu, jättes abikaasa Ebba ja kaks väikest last abitult sinna. Kuigi hetkega saab selgeks, et ohtu päriselt ei olnudki, reedab Tomase impulsiivne otsus perekond kriitilisel hetkel hüljata tema kohta piisavalt, et abiellu tekiks mõra. Mees, kes peaks lähedasi niisuguses situatsioonis kaitsma, osutub tegelikult isekaks argpüksiks, ja nähes oma kaasa tegelikku palet, tekib Ebbas järsku ebakindlustunne, mis võib nende kooselule mõjuda vaat et katastroofilisemalt kui mõni laviin.

Nagu arvata võib, on Tomasel ja Ebbal sellele juhtumisele järgnevatel päevadel raske teineteise läheduseski olla, nii et ootamatult saab mägedest, kuhu perekond sõitnud koos rõõmsalt aega veetma, asjaosaliste jaoks üksildane ja vaikne paik — Tomas maadleb häbiga ja püüab oma käitumist tagantjärele ratsionaliseerida, Ebbat närib jälle viha ning kurbus, mille toonud teadmine, et ta on pere loonud inimesega, kes mõtleb raskel hetkel ainult enda turvalisusele ja on tagatipuks ka liiga eneseuhke, et tõele näkku vaadata ja seda tunnistada. "Force Majeure'i" tragikoomilisus seisneb ennekõike tõsiasjas, et sündmus, millest perekonna probleemid algavad, on niivõrd spontaanne, et Tomasel polegi eriti aega mõelda, milline käitumisviis oleks kõige õigem. Ta juhindub mõtlematult instinktidest ning paraku saab temast seeläbi iseenda suurim vaenlane. Pärast juhtunut on selge, et kui ta vähegi saaks, läheks Tomas ajas tagasi ja toimiks nii, nagu temalt eeldataks — tõestaks ennast, mängides isetu, kangelasliku ja meheliku pereisa rolli.
Östlund näitab peenelt läbi huumoriprisma, kui palju alandust ja piinlikkust võivad põhjustada inimese loomus ning intuitsioon. Irooniline on, et kuigi Tomase käitumine paanilisel hetkel ei ole tegelikult absurdne või ebaloomulik, reedab ta perekonna ning naeruvääristab ennast, saades selles loos haledaks märtriks. Peategelaste psühholoogia on filmis kurvastav ja piinlik ning see ei kehti see ainult süütundest vaevatud Tomase puhul, vaid ka tema naise, kes peab korduvalt vajalikuks juhtunust kõrvalistele inimestele rääkida ning muutub järk-järgult ebadelikaatsemaks ja dominantsemaks. Samal ajal valavad nende korraga tähelepanuta jäänud lapsed omaette pisaraid ja tunnevad nukrust, mille tugevus võiks ümbritsevaid mägesidki liigutada.

Östlundist on leidlik kujutada kõige intiimsemaid ja ebamugavamaid olukordi koomilises laadis, justkui muheledes selle üle, kuivõrd haprad ja võltsid on ka kõige täiuslikumad abielud tegelikult ning kui naeruväärselt palju võib üks põgus, aga saatuslik intsident raputada pealtnäha ideaalset suhet mehe ja naise vahel. Ometi ei tundu miski filmis utreeritud — pigem on see valusalt aus, demonstreerides teravmeelselt ja tähelepanelikult, millised võivad olla tagajärjed, kui olla kiindunud mitte inimesse, vaid isiklikku ettekujutusse inimesest, mis tänapäeval on eriliselt tüüpiline. Justkui Hanekelt tuletatud analüüsiv ja külm stiil, tegevuspaiga autentsus ning intrigeeriv temaatika teevad "Force Majeure'ist" ülimalt nauditava ja väärtusliku draama.

1 kommentaar:

  1. Minu jaoks oli see eelmise aasta suurimaid pettumisi. Huvitav ja intrigeeriv keskne idee ja kohati briljantne teostus aga kunagi ei täitnud oma täit potentsiaali. Ilus algus ja kaunis lõpp, aga kõik vahepealne jäi kuidagi kuivaks, lamedaks ning kunstlikuks. Tuletas oma minamilismis ja dilemmades teatud mõttes Bergmani 1960ndate loomingut, ent ei küündinud suurmeistri nüansseeritusele.

    VastaKustuta