Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 17. jaanuar 2015

"Hector and the Search for Happiness" (2014)

Teravmeelsemate poolt "meeste "Eat Pray Love'iks"" tituleeritud "Hector and the Search for Happiness'is" otsustab meelesegaduses psühhiaater külastada üksinda valitud eksootilisi paiku maailmas, et välja uurida, mis on tegelikult õnne saladus, sest oma patsiente ei mõista ta õnnelikuks teha. Kuidas täpselt aitab niisugune impulsiivne ettevõtmine universaalsele küsimusele vastata, ei suuda lennukas dramöödia veenvalt seletada, kuid vähemalt annab see filmile mugava ettekäände näidata ühe pisut lapseliku kuju juhtumisi sellistes eriilmelistes kohtades nagu Shanghai ja Aafrika. Reisiga kaasnev ohter umbmäärane filosofeerimine ei ole nii tähenduslik kui võiks, ent tegevustiku hoogsus ning peaosatäitja Simon Peggi karisma annavad sellele sära.

Kui leppida filmi teatava pealiskaudsusega ja võtta seda lihtsa naivistliku komöödiana, otsimata sealt liiga palju sügavust, ei pea tingimata pettuma. Ja kuigi "Hector" ei ole visuaalses mõttes niivõrd elav kui "The Secret Life of Walter Mitty", millega seda samuti võrdlema kiputakse, on see kenasti üles võetud — näiteks üldplaanid lagendikest Aafrikas või mägedest Hiinas annavad edasi nende paikade loomulikku ilu ja mõjuvad iseäranis rahustavalt. Film on eitamatult sündmusterohke (muutumata seejuures ülemäära absurdseks) ja selles on nii efektseid humoorikaid kui ka tõsiseid momente, kuid ometi jääb painama küsimus: mis on selle loo mõte? "Hector" on üks neist filmidest, kus räägitakse palju, aga öeldakse väga vähe — tarkused nagu "We should concern ourselves not so much with the pursuit of happiness, but with the happiness of pursuit" kõlavad nagu miski, mida võiks leida spirituaalse hipsteri T-särgilt või ajakirjast Sensa. Simon Pegg'i osatäitmisest ei saa aga üle ega ümber; võluvalt mängib see Briti koomik hingelises ummikseisus meest, kes õpib oma rännakuil hoolima ja näeb, et pole enda suhtes lõpuni aus olnud.

Kutsuda "Hectorit" mõttetuks oleks ehk julm, aga kahju, et üldiselt päris südamlik ja optimistlik linateos ei suuda oma olemasolu paremini õigustada. Filmi lõppedes oli tunne, nagu oleksin ühele poole saanud lapsiku pildiraamatuga, mis vanaema Rahva Raamatust leidis ja jõuludeks kinkis.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar