Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

"John Wick" (2014)

Et "John Wick" räägib endisest professionaalsest palgamõrvarist, kes asub veriselt kätte maksma, kui hukatakse tema väike koer, võib film esmapilgul tobedana paista, ent tegemist väärika märuliga, mis võtab ennast surmtõsiselt ja soovib, et seda ka tõsiselt võetaks. Pealegi, nagu filmist ilmneb, on õnnetu saatusega pitsu nimitegelase jaoks eriline, sest loom oli viimane kingitus Wicki varalahkunud abikaasalt, kelle matustega film algabki.

Olles tollesama naise pärast algselt üldse erru läinud, pole ime, et treenitud killer tahab pärast tolle surma vana töö peale tagasi saada... ja mis oleks parem motivaator kui paari venelasest närukaela sissetung tema koju, mis toob kaasa abitu kodulooma surma. Ebameeldival kombel on sissetungijad seotud inimestega, kelle heaks Wick kord töötas, kuid mees on otsustanud sadistlikele pahategijatele koha kätte näidata ning kui selle käigus peavad tekkima konfliktid endiste kolleegidega, pole midagi teha. See on lugu juhusest ja maailma tasakaalutusest.

Keanu Reevesi kiputakse aeg-ajalt kritiseerima ja ega ma vastu vaidlegi, et ta ei suuda igasuguseid rolle mängida (olgu "Dracula" tõestuseks), kuid Wicki-suguseid ebaromantilisi melanhoolseid kujusid, kes räägivad ja naeratavad vähe, passib ta ideaalselt mängima. Tegemist kütkestavalt stiilse, konkreetse ja mõnusalt liikuva filmiga, mille taotlused on algusest peale selged, aga paraku ei saa ka väita, et "John Wick" on lõpuni realistlik või originaalne. Tihti on liigagi lihtne ette aimata, mida järgmisena lausutakse ning teatud nüansid süžees tunduvad lihtsalt pentsikud. Näiteks võib koomilise mulje jätta, et Wick kasutab vahepeal mingisugust spetsiaalset valuutat — nn "palgamõrvariraha" — millega maksta oma verisel teekonnal hotellitoa jm vajaliku eest.

Need erilised kuldmündid, mis oleks kui varastatud mõne "Pirates of the Caribbean'i" tegelase aardelaekast, kuuluvad pisiasjade hulka, mis muudavad "John Wicki" kuidagi lihtsameelseks ja kergesti pilgatavaks. Visuaalse poole pealt on "John Wick" aga nauditavalt koloriitne, eriti niisuguse toore märuli kohta — midagi väga elegantset ja koguni sensuaalset on selle mölluka juures.
Režissöörideks on professionaalsed kaskadöörid Chad Stahelski ja David Leitch, kes hoolimata tõsiasjast, et tegemist on nende debüüdiga, näitavad üles enesekindlust ja oskust arvestada detailidega. Võttegrupis on igatahes kõigile tegevust leitud: näiteks kunstnikud ja kostümeerijad on toimetanud sama pühendunult kui Wick pärast püstoli pihku võtmist, tänu millele on põnev uurida näiteks ülikondi venelastest mafioosnike seljas või dekoratsioone Wicki kodus.

Kõik need pealtnäha tähtsusetud elemendid aitavad moodustada üllatavalt eriilmelise terviku, mis tõestab, et film ei peagi olema originaalne, et olla ainulaadne. Omaette boonusteks on Tyler Batesi ergutav muusika ning kaunilt üles võetud märulistseenid (need on ju lõpuks kõige olulisemad), mille puhul on kasutatud eeskätt staatilist kaamerat ja pikki kaadreid, et vaataja ei peaks olema kordagi segaduses selle osas, kes kellele parajasti tina annab. "John Wick'is" on muidugi omi videomängulikke momente, klišeesid ning üksjagu puist dialoogi, aga enamasti varjutavad filmi võlud selle puudused. Karmi vägivaldse meelelahutuse järele janunevale inimesele on "John Wick'il" ilmselt rohkem pakkuda kui näiteks "The Equalizer'il", mis kujutas samuti üksinda tegutseva tapamasina otsekohest võitlust jõukate vene kurikaelte vastu, kuid palju mehaanilisemas ja vaimuvaesemas laadis.

Kindlasti tuleb nii mõnelegi üllatusena, kui stiilipuhas ning peen "John Wick" on, sest kuidagi on Stahelski ja Leitch suutnud küsitava väärtusega stsenaariumi võtta ning teha ebatavaliselt värvika linateose, mis ongi põhimõtteliselt nagu kutsikas — ei mõista teha midagi enneolematut, aga ometi ei jää sa taga igatsema tema seltsis veedetud aega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar