Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 28. jaanuar 2015

"Killers" (2014)

Indoneesia ja Jaapani ühistööna valminud psühholoogilise põneviku "Killers" keskmes on kaks teineteisele võõrast meest, keda ühendab tung tappa. Üks neist on Tokyos elav nägus pintsaklipslane Nomura, kelle salajaseks hobiks on noori naisi enda kodus piinata ja tappa ning videod oma tegudest internetti anonüümselt üles panna, teine aga vaiksevõitu Jakarta ajakirjanik Bayu, kes satub tolle "kunstiteostele" internetis juhtumisi peale ning alustab sarnase tegevusega peatselt ka ise, tõmmates nii loomulikult Nomura tähelepanu, sest on tulnud tolle "mängumaale". Nomura küll imetleb Bayut ja tema julgust, aga näeb mehes ka arvestatavat konkurenti.

Mehed hakkavad neti teel suhtlema, teades teineteisest põhimõtteliselt mitte midagi, ja ruttu saab selgeks, et on vaid aja küsimus, millal toimub saatuslik kohtumine. "Killers" on nihilistlik ja võrdlemisi ekstreemne, aga ka intelligentne ning laiahaardeline põnevuslugu, mis ei mõju teab mis ebarealistlikult, arvestades kui palju tähelepanu võivad internetis saada vägivallaakte kujutavad videod — nagu ka antud filmis, on niisuguste videode puhul vaatajate jaoks tihti küsimuseks, kas videos toimuv on ehtne või lavastatud. "Killers" on pigem stiilne ja trendikas žanrifilm kui tõsine statement, kuid selle lavastanud The Mo Brothers (tandem, kuhu kuuluvad indoneeslased Timo Tjahjanto ja Kimo Stamboel) ning kaasstsenarist Takuji Ushiyama aimavad interneti-tehnoloogia varjukülgi ning on sellest ajendatult konstrueerinud põnevalt kulgeva loo, mis täidetud mitte ainult psühholoogiliste mängude ja sadismi, aga ka moraalsete dilemmadega.
Kui Nomura on südametunnistuseta psühhopaat, kes tapab abituid noori naisi ja saab sellest naudingut, siis ebaõiglust jälestav Bayu valib sihtmärgiks inimesed, keda usub surma väärivat, aga kui ta videod enda tapmistest impulsiivselt internetti riputab, on need vaatajaile samasugune stimuleeriv meelelahutus nagu Nomura omad. Viimane mõistab Bayu loomust seejuures selgemaltki kui Bayu ise ning ei väsi talle vihjamast, et nad on täpselt samasugused. See pole ehk kõige originaalsem motiiv, kuid lubab süveneda kummagi tapja mõttemaailma. Lugu on põhjalik ja pingeline, tegevuskohtade valik mitmekesine, teema intrigeeriv.

Võrdlused Lõuna-Korea hitiga "I Saw the Devil" on muide õigustatud, sest kummagi filmi keskmes on aus kodanik, kellest saab järk-järgult ebainimlikumaks muutuv tapja. Nii "Killers" kui "I Saw the Devil" jälgivad paralleelselt kahte esialgu üsnagi vastandlikku tegelast, kes filmi vältel lähevad aina rohkem teineteise sarnasemaks; samuti ühendab neid filme tõik, et suur osa kõrvaltegelastestki osutuvad maniakkideks — kas või suvaline taksojuht. Kuigi "Killers" on jõhker linateos, ei mõju see labasena, sest on märgatavalt hästi lavastatud, sisaldades rohkelt nii meeldejäävaid kompositsioone kui elegantset muusikat. Pisut pikavõitu film muidugi on nagu kõige paremadki Aasia põnevikud ning lõpplahendus, ehkki ülepakutult dramaatiline, ei üllata suurt millegagi. Ühtegi sellist puudust, mis üldpilti rikuks, sel üllatavalt paeluval ja kõnekal filmil samas pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar