Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 23. jaanuar 2015

"Love Is Strange" (2014)

Armastusest veelgi kummalisem on tõik, et Ira Sachsi mullune autorifilm "Love Is Strange" on võitnud nii paljude kriitikute südamed, sest kui välja jätta peaosatäitjate ilus kokkumäng ning meelitavalt esteetiline stiil, ei ole sel embrüonaalse süžeega ja kohati häirivalt pikaldasel indie-draamal minu meelest just püsivat väärtust. Filmi keskmes on George ja Ben — eakad New Yorgis elavad erudiidid, kes on olnud paar juba mitukümmend aastat.

Kuna neil on selleks lõpuks võimalus avanenud, otsustavad nad leivad ühte kappi panna. Selle tulemusena jääb George aga ilma oma töökohast ja sissetulekust, mis sunnib mehi lahti ütlema uhkest korterist, kus nad kahekesi elavad. Kuniks probleem lahendatud saab, peavad George ja Ben mõnda aega lahus elama, mis mõjub neile muidugi raskelt, kuna härrad on olnud teineteise külge klammerdunud niivõrd kaua ega ole harjunud ka pingetega, mida kitsikus põhjustab. Maalikunstnik Ben asub elama sugulase ning tolle pere juures, muusikaõpetaja George jälle pidutseda armastavate naabrite juures. Kuigi George'i töökohakaotus on tingitud sellest, et mees astus abiellu samast soost inimesega, ei taha "Love Is Strange" olla mõni radikaalne draama homoseksuaalsete õigustest, vaid armastuse eranditust ebakindlusest, mis teeb loo suhteliselt universaalseks ja äratuntavaks igale vaatajale, sõltumata tema orientatsioonist või positsioonist ühiskonnas.

Vastavalt Beni ja George'i kehastavad John Lithgow ning Alfred Molina, keda näeb filmides küll suhteliselt harva (Lithgow'd teatakse pigem telesarjadest "3rd Rock from the Sun" ja "Dexter", kusjuures viimane tõi talle lausa Emmy auhinna), ent ometi mängivad nad romantikutest loomeinimeste osi nõtkelt ning väljapeetult. Samas vaimus on "Love Is Strange'i" lavastanud ka Ira Sachs, kelle töö režissöörina on siin tähelepanuväärsem kui stsenaristina (stsenaarium kirjutati kahasse Mauricio Zachariasega, kes Sachsiga ennegi koostööd teinud). Positiivne on küll, et kuigi Sachs ise on selle loo tegelastega äravahetamiseni sarnane ja tegemist on võrdlemisi isikliku filmiga, tundub tema käsitlus tasakaalukas ning objektiivne, kuid neetult tühi on see — kui eemaldada loost valikuliselt kõik väheoluline, ei jääks just palju järele. Mõttetult suur osa filmist on näiteks pühendatud probleemidele, mis tekivad Beni võõrustava perekonna noorima liikmega, endassetõmbunud koolipoisi Joey'ga. Lithgow-Molina sümpaatsuses pole kahtlust, kuid film on selliste kõrvalekallete pärast liiga napp, uimane ning nüri, et saaks hoolida siiralt tegelastest, keda nad mängivad.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar