Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 15. jaanuar 2015

"Nightcrawler" (2014)

"If it bleeds, it leads" on põhiline filosoofia, millest lähtuvad nn nightcrawlerid — inimesed, kes teenivad elatist linnas toimuvate kuriteo- või õnnetuspaikade filmimisega ning saadud videomaterjali müümisega selle eest enim maksma soostuvale telekanalile. Mida šokeerivam ja paljastavam on salvestis, seda rohkem see väärt on, nii et oluline on võimalikult siva jõuda paika, kus sündinud on midagi eriti kohutavat. Selle räpase äri peale, kus loevad külm närv ja reaktsioonivõime, satub tükimat aega tööd otsinud Louis Bloom — ebaterve, kuid enesekindel ja ambitsioonikas mees, kes näeb kuuli saanud, autoga raske avarii teinud või muul moel vigastada saanud ning neid abistada püüdvate inimeste filmimises ideaalset võimalust saavutada edu ajakirjanduses, ja selle nimel on ta nõus käituma kõvasti amoraalsemalt kui konkurendid. Tony Gilroy ("Michael Clayton") venna Dan Gilroy groteskne režiidebüüt "Nightcrawler" vaatleb põgusalt, aga teravalt teleajakirjanduse ebaeetilist maailma ühe suhteliselt väärastunud indiviidi pilgu läbi.

Sihikindlal Lou'l on palju ühist Travis Bickle'iga klassikust "Taxi Driver", sest sarnaselt Robert De Niro kehastatud taksojuhile on Lou antisotsiaalne ning töötab öösiti, kuid tal puuduvad need omadused, mis annavad Bickle'ile inimlikkuse. Lou on märgatavalt külmavereline, manipulatiivne ning kaastundetu mees, kes tõukub isiklikust vajadusest edu järele ega mõtlegi oma tegude vääritusele ja alatusele. Temasuguse kõrge IQ'ga sotsiopaadi jaoks sobib sedasorti sõge amet hiilgavalt, ja kui unetu operaator hakkab oma videomaterjale maha müüma ühele ebapopulaarsele kohalikule telekanalile, tunneb Lou end nende ruumides nagu kala vees, sest sealsed töötajad on sama julmad. Nad ei hooli, et kohatu on näidata hommikustes uudistes šokeerivaid kaadreid vigastatud või lausa surnud süütutest inimestest, sest olulised on vaatajanumbrid, ja mida ehmatavam-vahetum on reportaaž, seda suuremad need on. Põhiline on, et kõik oleks legaalne.
Mis "Nightcrawleri" kaasakiskuvaks teeb, ongi küsimus: kui kaugele on Lou nõus minema, et tuua endale isiklik kasu ja telekanalile rahva tähelepanu? Lou'd vaadates on igatahes raske uskuda, et see libekeelne rott võiks millegi ees põnnama lüüa, sest teda kehastav Jake Gyllenhaal on niivõrd intensiivne ja keskendunud. Rolli mängimiseks end umbes kümne kilo võrra kondisemaks näljutanud Gyllenhaal (ta on filmis "Oscar buzz skinny", kasutades koomik Jason Sudeikise terminit) on kindlasti mänginud komplekssemaid tegelasi, kuid arvatavasti mitte ühtegi niivõrd ebaloomulikku, ja tema seiklusi ettearvamatutel Los Angelese tänavail kujutab Dan Gilroy isikupärases, stiilipuhtas laadis. Filmi teevad jahedaks ning hirmutavaks mitte ainult punnsilmne peategelane, vaid ka peaaegu hoolimatu ("casual") viis, kuidas Gilroy kujutab jubedaid kuriteopaiku, mille filmimisega Lou leiba teenib. Kõik tegelased, olgu selleks politseinikud, uudistelugejad või muidugi kaameramehed, on immuunsed ka kõige häirivamale vaatepildile, sest nad on juba harjunud kõike nägema. Ja Los Angeles, Lou mängumaa, mõjub vastupandamatult värvika, kuid labiilse keskkonnana.
Kõigi tegelaste seast on Lou tühikargajast assistent Rick see, kellega vaataja samastuda saab, sest kui sellest ullikesest saab tema partner, on talle võõrad nii uus ülemus kui töö, mida viimane teeb. Selles valguses on Rick fundamentaalne tegelane, olgugi et tal pole filmi vältel öelda suurt midagi väärtuslikku. Ilmekas on ka mainitud telekanali juhataja Nina, kes muutub ruttu Lou'st sõltuvaks, sest ilma tolleta oleks kanal eriti sandis seisus ning naist ähvardaks vallandamisoht... aga mehe häiriva loomuse pärast muutub see töö- ja sõprussuhe ruttu ebamugavaks.

"Nightcrawler" on temaatilises mõttes huvitav, kergelt retrohõnguline ja vaieldavalt radikaalsem kui teised tunnustatud 2014. aasta filmid, kuid mitte perfektne, kas või mõneti ebahuvitava narratiivi pärast. Vahepeal võib näiteks tekkida tunne, et film lihtsalt kordab aina uuesti asju, mida juba öeldud või näidatud. Ehk asi selles, et puudub kindel probleem, mida kogu filmi jooksul lahendataks. Dramaturgilises plaanis pole "Nightcrawler" kõige õnnestunum, mõjudes kohati rutiinse ja ühekülgsena, kuid õnneks hoiavad elav tempo, köitev miljöö ning muidugi Lou eemalepeletav natuur filmil vaimu sees. Ma ei hinda Gyllenhaali osatäitmist tõtt-öelda päris nii kõrgelt kui enamik filmisõpru, sest ta niivõrd ei rabanud, kuivõrd lihtsalt veenis mind. Sellegipoolest on vastiku ja ohtlikuna mõjuv, kuid imetlusväärselt sihikindel Lou Bloom on kahtlemata karakteerne tegelane, keda jääb mõneks ajaks mäletama.

2 kommentaari:

  1. Tore et rahule jäid. Minu jaoks on "Nightcrawler" eelkõige A-tasemel tehtud B-film.
    Film süstib usku, et Gyllenhaal suudab "Suicide Squad'i" rolli vastu võttes ehk isegi Tom Hardy asendamisega toime tulla. Kuigi Tom Hardy on asendamatu.

    Hmm. See paneb mõtlema. Nightcrawler - peaosas Tom Hardy. Vot see oleks olnud midagi legendaarset :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ja omette huvitav on mõelda, kuidas oleks selles rollis tundunud hoopis keegi, kes on väga suurt kasvu ja atleetliku figuuriga.

      "Nightcrawleri" puhul väärib äramärkimist ka, et eelarve oli napilt üle 8 miljoni, mulle tundus see oluliselt kallima filmina.

      Kustuta