Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 30. jaanuar 2015

"Seventh Son" (2014)

"Seventh Son'i" jaburus on vaimustavalt võimas! Dialoog on samal tasemel keskmise koolinäidendi omaga ("I wonder what monsters have nightmares about?" - "Humans, probably..."), tegelased on läbi ja lõhki ühedimensioonilised nukud. Süžee liigub kohmakalt ja juhuslikult ning sisaldab niivõrd palju auke, et kui filmi tagurpidi vaadata, ei tunduks see ilmselt sugugi vähem loogiline. Ometi ma valetaksin öeldes, et "Seventh Son'i" ei nautinud, sest see värviküllane lasteseiklus on nii meeliülendavalt ajuvaba ja primitiivne. Mis saakski olla lõbusam kui näha kopitanud keepi riietatud Jeff Bridgesit tähtsa näoga paska ajamas ning koos oma hulljulge õpipoisiga frigiidsusele kalduvatele nõidadele kolki andmas? Kes on tuttav filmidega, kus Bridges lähiaastatel üles on astunud, teab isegi, et osades on tal tobe komme kõneleda nii, nagu tal oleks suu toitu täis, ja "Seventh Son'is" viib ta selle täiesti uuele tasemele — ilma subtiitriteta pole mõtet filmi vaadatagi, sest tema diktsioon on nii ebamäärane, et Karl Childers draamast "Sling Blade" tundub tema kõrval keeleasjatundjana.

Kui ma poleks näitlejat kuulnud lähiaastatel ka normaalse inimese kombel kõnelemas, saaksin ma ainult järeldada, et ta elas millalgi üle raske insuldi. Vähemalt suutis Bridges mind oma taotluslikult naeruväärse osatäitmisega pidevalt rõkkama panna, sest pooletoobised naljad, millest film kubiseb, ei suutnud seda ammugi. Kui miski tõesti töötab (ja seegi on vaieldav), on selleks nostalgiline meeleolu, mis peegeldub näiteks paatoslikus muusikas või monstrumite disainis — ikka ja jälle meenusid mulle paljud juustused kaheksakümnendate fantaasiafilmid ning justkui äratas minu "sisemise lapse". Kui välja jätta mõned täielikult arvutigraafika abil loodud kaadrid, on üllatavalt kvaliteetsed ka eriefektid (mida on filmis ohtralt). Ka ei saa laita loo antagonisti, nõid Malkinit kehastavat Julianne Moore'i, sest paberil on Malkin tegelasena selgelt ümmargune null, aga Moore kasutab omi vahendeid — kehakeelt, ilmeid jms —, et ise luua üsnagi põnev ning veidralt atraktiivne karakter, kes on painatud, tiirane ja peletislik.

Veidralt meelelahutuslik, aga käpardlik "Seventh Son" on kokkuvõttes nagu esimesi samme tegev titt: näed, et ei saa kuidagi hakkama ja arenguruumi on palju, aga teisalt on see omamoodi armas ka. Film saabus muidugi suure hilinemisega (algsete plaanide järgi pidi see üldsegi 2013. aasta alguses välja tulema, lükkus siis 2014. aasta algusesse ning seejärel veel omakorda aasta võrra edasi) ning stuudiol ei paista sellesse mõistetavalt eriti usku olevat, kuid Euroopas on filmil seni kummaliselt hästi läinud — ehk imekombel ka Ühendriikideski, kus see alles veebruari alguses kinodesse jõuab.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar