Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 27. jaanuar 2015

"St. Vincent" (2014)

Millalgi lugesin kuskilt, et Bill Murrayl polegi oma agenti nagu aktiivsetel näitlejatel tavaliselt. Selle asemel on ta välja töötanud oma süsteemi: mehel on spetsiaalne telefoninumber, kuhu helistades saab iga suvaline tegelane jätta automaatvastajale sõnumi, kus tutvustab ennast ning räägib osast, mida tahaks Murrayle pakkuda. Kui näitleja on sõnumist võlutud, tuleb talle saata tigupostiga stsenaarium, ja kui Murray on omakorda sellega rahul ning jätkuvalt huvitatud, lepitakse kokku kohtumine.

"St. Vincenti" stsenarist ja režissöör Theodore Melfi kuulub nende hulka, kes nimetatud ebatavalised etapid läbis, ja kui ta Murrayga lõpuks kohtus, käisid nad enne näitleja koju minemist väidetavalt läbi... In-N-Out Burgerist. On ainult positiivne, et Murray "St. Vincentis" osalemisest huvitatud oli, sest vaevalt oleks keegi teine selle loo peategelast meeldejäävamalt mänginud — Vincenti roll on Murrayle ideaalne ja kinnitab, et mees võib endiselt naljakas olla, kui tal selleks võimalus on.

Paberil ei pruugi pidevalt toriseva, suitsetava ja napsu võtva, lärmama kippuva, vaesuses ning võlgades vaevleva misantroopse vanatoi juures ehk midagi naljakatki olla (küll mina juba tean, ma elasin just niisugusega), kuid Murrays on loomulik positiivne energia, mis teeb tegelase muhedaks ning sümpaatseks, ja tänu sellele on nauditav kogu film, vähemalt vähenõudliku komöödiana. Draamana "St. Vincent" nii mõjuv ei ole, sisaldades rohkel määral klišeesid ja kaldudes melodraamasse, kuid mitte ülemäära häirivalt.

Kui midagi filmi puhul häirivaks saab nimetada, on selleks Naomi Wattsi mängitud rase venelasest strippar — vot tema vajalikkus on küsitav. Ka loo bukowskilik nimitegelane on mingil määral karikatuurne, aga no too tegelane on suisa naeruväärne ja seda juba õudselt ülepakutud aktsendi pärast. Aga kokkuvõttes on "St. Vincent" vaimukalt teravmeelne, veenev ja humaanne USA indie huvitavalt kirjutatud tegelaste ja andekate osatäitjatega.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar