Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 2. jaanuar 2015

"The Judge" (2014)

Kriitikute seas väga vastakaid arvamusi tekitanud melodraama "The Judge" kannatab kahtlemata süžeeliinide ja tegelaste ülekülluse käes — üllatuslikul kombel on filmi pikkuseks äärepealt kaks ja pool tundi ning selle aja jooksul kohtab rohkem stereotüüpseid olukordi kui ühes tõeliselt eeskujulikus draamas olla tohiks. "The Judge" loodab olla korraga nii kohtu- kui peredraama (ja enamatki) ning vähemalt selles osas, mis puudutab süžeed ja dialoogi, on tulemus teatud määral telefilmilik küll, kuid põhiliselt komöödiaid teinud David Dobkini asjatundlik režiitöö ning esmaklassilised näitlejad teevad selle soojades toonides pisarakiskuja ikkagi kummaliselt nauditavaks.

Robert Downey Jr. astub filmis üles nutika, kuid ülbe Chicago advokaadi Hankina, kes naaseb ema surmast kuuldes pisikesse kodulinna perekonna juurde, kellest ammu võõrandunud on. Mees peab oodatust kauemaks sinna jääma, sest ootamatult tarvitseb abi kohtunikust isa Joseph (Robert Duvall), keda süüdistatakse tapmises. Soostunud isa kohtus esindama, peab Hank tollega koos tegutsema, tõestamaks mehe süütust, ja järk-järgult isiklikumaks muutuvate vestluste käigus tuleb tasapisi ilmsiks, miks nende vahel suured pinged on. Duvalli ja Downey Jr.'i andekus avaldub kas või asjaolus, et nad suudavad juba varakult kehakeele abil mõista anda, et Hanki ja Josephi suhe on ebatavaliselt keeruline. Neis on peidus väga palju valu, mida kumbki püüab professionaalse, tõsise hoiakuga maskeerida, ja mida enam julgevad kangekaelsed mehed seda välja näidata, seda tundeküllasemaks film muutub. Kõige tipuks on loos osa ka Hanki pisitütrel, kel avaneb võimalus esmakordselt vanaisaga kohtuda, kui temagi kohale toimetatakse.

Päikeselises Carlinville'is pannakse lõpuks proovile Hanki kompetentsus nii advokaadi, isa kui pojana. Abikaasana juba põrunud meest piinavad vaheldumisi mälestused ema hiljutisest lahkumisest, ootamatud uudised isa halvast tervislikust seisundist ning teadmine, et viimast ootab raske karistus, kui Hank ei suuda vandekohust veenda tema süütuses.
"The Judge" pole draamana täiesti tõsiseltvõetav ja eks süüdi ole mesised stseenid, mis kujutavad Hanki kodukandis jalgrattaga nostalgiliselt ringi sõitmas ja aasasid imetlemas või tütrega jäätist söömas. Film on siiras ja leidlik, kuid paljud kergemeelsed momendid, mille eesmärk on puudutada südant, panevad lihtsalt pigem silmi pööritama; intensiivsemad ja karmimad on jälle kohtuistungid, mis ei tekitagi tegelikult palju põnevust, sest juhtum ise ei ole ainulaadne ja dialoogile keskenduv vaataja teeb järeldused Josephi süü osas juba varakult. Umbes kolmandik tegelastest ei suuda oma olemasolu õigustada ja tõeliselt tähendusrikkad on vaid konfliktid Hanki ja Josephi vahel, kuid oma emotsionaalsuses on need üllatavalt liigutavad.

Õnneks on uljas advokaat ja tema paps, kelle suhet murravad nii tragöödiad minevikust kui raskused olevikust, ka "The Judge'i" südameks, ja sellest antud juhul piisab, sest Downey Jr. ja Duvall on niivõrd magnetilised. Ehkki lugu on vastikult suureks paisutatud, on tegemist meelitava ja inimliku draamaga kaotatud aja tasa tegemisest, lepitusest ning kahetsusest, mida ilmestavad soojad kaadrid valgusküllasest Carlinville'i linnakesest ning veenvad osatäitmised. Tõsi, film on kohati veniv ja lääge, kuid melodraamana ikkagi vastupandamatu ja kvaliteetne. Plusspunktid tabava muusikavaliku eest — Willie Nelsonil on nähtavasti kaver Coldplay laulust 'The Scientist' ja see passib lõppu nagu rusikas silmaauku.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar