Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 14. jaanuar 2015

"The Woman in Black 2: Angel of Death" (2015)

"The Woman in Black 2: Angel of Death" on järg Hammer Filmsi toodetud 2012. aasta õudusfilmile "The Woman in Black", mille aluseks Susan Hilli klassikaline jutustus. Järje tegevus leiab sedapuhku aset Teise maailmasõja ajal. Inimtühjas Crythin Giffordi külas asuvasse Eel Marshi majja toimetatakse paari kooliõpetaja poolt seltskond lapsi, kes on vanematest lahutatud või lausa ilma jäänud. Kõleda ja aastate jooksul pea elamiskõlbmatuks muutunud maja uute elanike hulka kuuluvad noor usin õpetaja Eve ning äsja orvuks jäänud poiss Edward, kellel mõlemal tekib varakult kontakt majas ja selle ümbruses valitseva põlgliku kurja vaimuga. Olemuselt on see kummituslugu igatpidi traditsiooniline — rõhku on pandud just atmosfäärile, et vaatajas tekiks see jahe ebamugav tunne, nagu keegi hingaks tasakesi kuklasse. 19. sajandi lõpus maja läheduses ära uppunud lapsukese ümber keerlev lugu on muidugi vaimuvaene (no pun intended) ja etteaimatav, kuid natuke jumet annab filmile tõik, et see kujutab rasket sõjaaega. Kõik tegelased, nende seas ka õpetajad, igatsevad lähedasi ja on ammu väsinud kuuldustest, et kusagil toimus järjekordne pommitamine või midagi muud õudset. Isegi kaugel perifeerias ei saa keegi ennast turvalisena tunda ja sedapuhku pole selles süüdi ainult hirmsad kummitused.

Loo poolest meenutas "The Woman in Black 2" mulle pisut "The Devil's Backbone'i", mis samamoodi kujutab sõja ajal ülejäänud maailmast eraldatud lapsi. Guillermo del Toro film on mõistagi mitmeplaanilisem ja loovam nii visuaalses kui süžeelises plaanis.  Et tegemist Suurbritannia õudukaga, on "The Woman in Black 2" ootuspäraselt väljapeetud ja elegantne, sisaldades kõiki "loogilisi elemente": lisaks hiiglaslikule räämas Eel Marshi majale, mille tolmustesse tubadesse toovad õhtuti valguse küünlad-õlilambid, ei puudu siit näiteks ka kõhe surnuaed, pime kelder või ohtlikud rabad, mida päeviti katavad udukogud, nii et loo ilmselgele kuivusele vaatamata on see trafaretne tondilugu mingil määral efektne, sest miljöö tundub loomulik ja üksikuid mõjuvaid momente filmis esineb (olgu samas mainitud, et see pole prii ka tüüpilistest odavatest ehmatustest). Kes "The Others'i"-tüüpi kõhedaist müsteeriumeist kergesti lummub, võib "The Woman in Black 2'le" ju samas võimaluse anda, olgugi et see on, nagu mainitud, suhteliselt sihitu ja üllatustevaene nii järje kui iseseisva filmina.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar