Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 8. jaanuar 2015

"Whiplash" (2014)

Andrew Neiman on mainekas Shafferi konservatooriumis õppiv 19aastane jazztrummar. Viimasel ajal on liigagi sageli juhtunud, et mängides lähevad tema peopesad üleni veriseks ning tema juuste vahelt immitseb külma higi, kuid tema unistus on saada kuulsaks... ja ta on valmis palju pingutama ning ohverdama, et seda saavutada. Muusikuna on Andrew on täpne, kiire ja paindlik ning ta harjutab väsimatult, ent kiskjalikku õpetajat Terence Fletcherit, kes näinud tema potentsiaali ja võtnud ta enda ansamblisse, näib olevat võimatu õnnelikuks teha. Mida usinamalt visa noormees püüab, seda rohkem Fletcher teda tagant kihutab, pelgamata nooruki peale karjuda, teda lüüa või mõnitada. Pahatihti tundub, et järeleandmatu mees lihtsalt piinab teda oma lõbuks, kuid sihikindel Andrew, kes tihti on kokkuvarisemise äärel, ei kavatsegi alla vanduda, sest selles bändis mängimine võib lõpuks tagada talle suure tuleviku.

Damien Chazelle'i kirjutatud-lavastatud "Whiplash" on eluline, intensiivne ja emotsionaalne muusikaline draama sellest, mis saab, kui vankumatu inimene — antud juhul Andrew — viiakse viimase piirini. Kas ta murdub lõpuks või leiab end olevat võimeline enamaks kui eales arvanud oleks? Mis see kõik maksma võib minna? Fletcheri ansamblis mängides muudab koormus Andrew aina meeleheitlikumaks, aga ka osavamaks, motiveeritumaks ja keskendunumaks; see-eest maniakaalne Fletcher ei pea kunagi tema pingutusi piisavaks. Ta tahab poisilt muudkui enamat ja kuritarvitab teda selle saamiseks, tuues ohvriks Andrew' füüsilise ja vaimse tervise. Fletcher ei suuda oma hullumeelsuses mõista, kui palju ta õpilast oma äärmusliku käitumisega lämmatab. Igaüks meist on olnud olukorras, kus meilt nõutakse rohkem kui me oleme võimelised andma, ja seetõttu on Andrew vaev eriti äratuntav.
Kummagi tegelase psühholoogia on liigutavas ja pingelises "Whiplashis" lõpmata põnev, kusjuures nii Andrew kui Fletcheri motiivide ning sisemaailma kohta tekib ikka ja jälle uusi küsimusi, sest nende mõlema juures on nii palju ebaratsionaalset, lausa loomalikku. Minu meelest teeb loo nauditavalt irooniliseks tõsiasi, et kuigi juhendajana väga ebaprofessionaalse Fletcheri julmad meetodid on vastuvõetamatud, näitab ta ka Andrew'le, milleks poiss päriselt võimeline on... aga seda muidugi tema heaolu arvelt. Ja ebainimliku Fletcheri türanliku juhtimise all muutub ebainimlikumaks ka vaid õnnestumisele mõtlev Andrew ise, kes on jälle hea näide sellest, millest inimesed soostuvad loobuma, et saada parimaks ja jõuda tippu — kas või armastusest ning lähedusest.

Niigi üksilduses vaevleva noormehe õrnus, seksuaalne frustratsioon ja latentne valu tulevad ühekorraga pinnale, kui poiss päevast päeva püüdlikult trumme peksab, pisarad ja higi palgel välkumas ning Fletcher talle sügavale silma jõllitamas, valmis iga hetk jälle raevust plahvatama. "Not my tempo. Not my tempo!" Soov mängida sujuvalt ja perfektselt neelab Andrew, kuid seda ta nagu tahakski. Ja seda on rusuv vaadata, eriti teades tema seisukohti selle kohta, mida tähendab tähendusrikast elu elada. Ta pigem sureks verinoorelt ja jääks kõigile igaveseks meelde ning Fletcheri valve all meeleheitlikult trumme tagudes teab ta, et see on varane šanss.
J. K. Simmons ja Miles Teller, kes mängivad vastavalt Fletcherit ja Andrew'd, on mõlemad esmaklassilised. Simmons meenutab oma impulsiivse ja kontrollimatu kõnepruugi poolest muidugi seersant Hartmani "Full Metal Jacket'is", kuid erinevalt viimasest näitab ta korraks üles ka inimlikkust. Olen samas tänulik, et filmis ei ole ühtegi stseeni, kus Fletcher hakkab järsku oma õeluse pärast vabandama ja toob põhjuseks, et tema tütar suri hiljuti leukeemiasse ja ta on sellepärast pinges olnud vms — film väldib edukalt vastikuid klišeesid, mida niisugustes draamades ehk ollakse harjunud kohtama.  See jääb justkui lõpuni umbmääraseks, millal ta on päriselt siiras ja millal mitte, sest ta on nõnda petlik ja ebausaldusväärne.

Mina ei saanud Fletcheri tegelasest igatahes täielikult sotti, kuid antud juhul on see ehk pigem plussiks. Telleri fänn olen olnud põhimõtteliselt juba "Project X" nägemisest saati ja mul on hea meel, et ta otsib püüdlikult aina tõsisemaid väljakutseid, kartmata endale viga teha (Telleri kätest olla hakanud võtete ajal päriselt verd tulema, kui ta neid trumme halastamatult tagus). Loodan, et Chazelle, kes teinud "Whiplashi" näol ühe 2014. aasta haaravama filmi, jätkab muusikaliste draamadega, sest nüüdisajal on neid selgelt vähevõitu — korraks suutis "Whiplash" minust lausa jazzifänni teha.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar