Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

kolmapäev, 28. jaanuar 2015

"Wild" (2014)

"Wild" on biograafiline draama ühe sihikindla noore neiu — Cheryl Strayedi — tuhande miili pikkusest matkast Ameerika põlislooduses, mis peidab endas kõikvõimalikke riske, olgu selleks siis talumatud temperatuurid, tigedad lõgismaod või üksildased mehed, keda omaette rändav Cheryl kaelamurdval teekonnal kohtab. Ometi esineb filmis vähe tõeliselt pingelisi momente, kus kogematu linnalapse elu näib ohus olevat, ent režissöör Jean-Marc Vallée seda nähtavasti ei taotlegi, sest "Wild" ei ole niivõrd film elus püsimisest, kuivõrd elus olemisest. Ja Cheryl, keda erilise nõtkusega kehastab reeglina palju kergemaid rolle valiv Reese Witherspoon, ei saa oma eluga rahulikult jätkata, kuni ta ei ole läbinud matka, mis võimaldaks tal vabaneda valusatest mälestustest, mida filmi vältel jagatakse vaatajaga sporaadiliste unenäoliste katkete kujul.

Mälestustest abielulahutusest, tarbitud uimastitest, teda keppinud võõrastest meestest ning ennekõike emast, kes erinevalt temast suutis alati rõõmus olla. Privaatsel rännakul mööda karastunumaidki matkajaid murdnud Pacific Crest Traili pole suurt midagi teha kui mõtiskleda ning meenutada. Sageli leiab Cheryl end ümisemas hoopis mõne ammu kuuldud laulu meloodiat või kirja panemas enda jaoks sümboolseid luuleridu — need kõik on olulised väikesed etapid naise ekstreemsel eneseleidmisel, mille hinnaks on ka tappev valu lihastes, vedelikupuudus ning rakkus jalad.

Vallée jutustab Strayedi elulist lugu luulelises laadis. "Wild" on fragmentaarne ja kaleidoskoopiline draama, kus tunnetuslikult põimitud väga nürid tagasivaatelised stseenid peategelase varasemast elust ning matkast, mis hõlmab väga erinevaid ettearvamatuid maastikke. Vahepeal esineb ka põgusaid visioone ja painajalikke unenägusid, mis kõnelevad Cheryli piinavast südametunnistusest, tihti kuuleb jälle kuulsaid vanu laule, mis vahepeal kostuks kui puude või mägede vahelt, kuid sedagi vaid momendiks. Kohe kui oled jõudnud pala ära tunda, on see kadunud nagu arglik uluk, või moondunud tasaseks üminaks Cheryli mõtetes, kui ta palavust ja valu trotsides hingelise puhastumise poole tammub.
Paberil on see kõik kena, aga kui Witherspooni veenev osatäitmine ning eitamatult pitoresksed loodusvaated kõrvale jätta, on "Wild" halva rütmiga, sihitu ja igavalt konstrueeritud film, mis lubab justkui rohkemat kui lõpuks pakkuda suudab. Ühtlasi ei anna film küllalt adekvaatseid põhjuseid, miks peaksime üleüldse Cherylist sügavalt hoolima, sest kõik tema minevikku puudutav on üksluine ning tekitab naise suhtes ambivalentsust. Vähemalt on tema küllaga reaalset, alustades hingelisest valust ning lõpetades tugeva iseloomuga, ja oma rännakul vaataja toetuse ära teeninud kas või põhjusel, et pole kogenud matkaja, jäädes esialgu hätta isegi telgi üles seadmisel (Bear Grylls naeraks ta igatahes kohe välja).

Hüva, mind võlusid hetkiti "Wildi" hell lüürilisus, meeleolude pidev vaheldumine ning loo feministlik alatoon (Cheryl nimetab ennastki feministiks ja tõestab kõige lõpuks, et naisegi jaoks pole probleem kurnav Pacific Crest Trail üksinda läbida), kuid filmi ühtaegu kaootiline ja hajus narratiiv ning punnitatult kunstiline stiil on frustreerivad, rääkimata mittemidagiütlevast lõpplahendusest. Mis puutub Reese Witherspooni, siis sarnaselt Vallée eelmises draamas "Dallas Buyers Club" säranud Matthew McConaugheyle tõestab nägus blondiin, et talle ei käi üle jõu ka keerukamad rollid, ja mulle pakuks tegelikult heameelt näha teda tõsistes linateostes edaspidigi — mulle mõjub ta kordades mitmekülgsemalt kui nt mitmekordne Oscari-nominent Jennifer Lawrence. Iseasi, kas see üldse väärt teadmist on, kuid Cheryl Strayedi lugu saab, panen hingele, lugeda ka viimase memuaarist "Wild: From Lost to Found on the Pacific Crest Trail", mis eeldatavasti on kaasakiskuvam kui see veidralt ilmetu tohuvabohu.

9 kommentaari:

  1. Triviat ka: Reese Witherspoon did all her own walking for the film.

    VastaKustuta
  2. Väga nõus viimases lauses edasiantud mõttega! Lugesin raamatu läbi, enne kui teada sain, et sellest ka filmi vändatakse. Raamat oli tõesti hea, kuid filmi oleks võinud rahumeeli ka nägemata jätta, välja arvatud ehk loodusvaated. Andis rohkem aimu, kus ta täpselt kõndis. Samas oleks võinud pigem otsida matkaraja videosid internetist :-)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Läksingi nüüd hoopis videosid otsima :-D Siin näiteks minu meelest väga tore lühiülevaade http://vimeo.com/78531041

      Kustuta
    2. Vaatasin "Wildi" e-raamatut ja üllataval kombel seal polegi fotosid nagu teistes samalaadsetes raamatutes. Meenus seepeale, et Cheryl otsustas laagris ju oma fotokast loobuda, et kotti kergendada, küllap päriselt oli samamoodi!

      Kustuta
  3. Oleks huvitav kuulda, millisest hetkest muutub kunstiline stiil blogi autori jaoks punnitatuks? Puht teoreetiliselt, kas arvustajat häiris, et taolises nö biograafia põhises matkaloos oli kunstilisi hetki ja need ei sobinud üldse või on miski muu kriteerium?
    Ühelt poolt olen ma tõepoolest pea kõigega, mis siin kirjas nõus, kuid samas, kas liiga tihti ei oodata kõikidelt filmidelt kõike? Näiteks - paljude jaoks oli ka Gravity üsna kehva ja nõrga dialoogi ja karakteritega. Teisalt - millist pshüühilist analüüsi oodatagi astronautidelt, kelle elu on ohus? Samamoodi võiks ju kurta, et mõnel nn korteridraamal pole piisavalt ilusaid mäevaateid. Seda enamasti filmidele ette ei heideta, samas kui "mäevaatefilmist", tundub mulle, kõik juskui ootavad rabavaid sisukäike ja pingelisi olukordi.Kas elu oma lihtsuses vahest ei olegi rabav just taoliste ekstreemsuste puudumise tõttu? Ning et just taoline tuim kõndimine ei toogi endisele narkarist-nümfomaanile midagi eredamat silme ette kui see, mida filmis näha sai...
    Tulles tagasi veel Gravity juurde( ma ei näita siinkohal kellegi poole konkreetselt näpuga :), siis kas film oma visuaalsuses ei võiks(peaks) olema rõhuga just visuaalile...kes soovib eriti sisukaid teemaarendusi pelgalt inimsuhetes, kas poleks mõistlikum, siis raamatuid lugeda ja teatris käia?
    Näikse justkui päeva lõpuks asisemate filmikriitikute ja filmisõprade jaoks eksisteerib justkui teadmatu kompleks teatri ees, et ülekõige hinnatakse filmides eriti kõrgelt just teatraalseid elemente(dialoogi, verbaalset näitlejatööd) ning ka oodatakse neid - olenemata filmist(siinkohal mõtlen taolist veidigi sisu omavat filmi - jättes kõrvale slasherid jms). Et ainus film, kus sellest enamus mööda vaadata suutis oli Avatar, kus hämmastavalt vähe räägitakse kui sisutühi ja ebaoriginaalne oli antud teose tegelaste üles ehitus, küll aga peetakse seda tohutuks elamuseks. Seejuures osad unustavad ära sama lavastaja filmi Abyss, kus üsna sarnaseid "hõljumisi" sai näha juba 80ndatel. Ok, see selleks.
    Aga tõepoolest, mind huvitaks, et kui arvustuse kirjutaja omab visiooni, kuidas käesolev film oleks saanud olla kunstiliselt mitte punnitatud ja vahest ehk siis ka parem?
    Ahjaa ning, milline oleks olnud midagi ütlev lõpplahendus?
    Minu jaoks isiklikult oligi vast meeldiv see, et peaosaline tõdeski, et edasi tuli lihtsalt elu :) Loodetavasti harmoonilisem kui senine, aga ei mingeid maailmarekordeid, ei mingeid "üks-millionist" stsenaariume, vaid lihtsalt suht tavaline inimene, tegi suht "tavalise" matka ja elas hiljem suhteliselt tavalist elu edasi :)
    Viimased laused filmi lõpus tõmbasid minu jaoks isiklikult kenasti kogu loo kokku. Peategelane jõudiski arusaamani, et kõik eelnev oligi lihtsalt osa elust ja ilma selleta ei oleks ta jõudnud sinna, kus ta lõpuks jõudis. Seeläbi väärtustas ta nii retke, kui seda, mis teda selleni viis - ehk siis elu kui tervikut...ja see teadmine ongi vast suurim rahu, mida üks isik tunda saab.


    VastaKustuta
    Vastused
    1. Aitäh pika ja mõtteka kommentaari eest. Minu vastus oleks: kunstiline stiil muutub punnitatuks siis, kui see segab süvenemist või tekitab tunde, et narratiiv pole selle süül enam sidus või selge, eriti niisuguse filmi puhul, kus kujutatud on kindlat teekonda ehk liikumist ühest punktist teise. Vahepeal segasid tõsiselt peategelase retkele keskendumist need üksluised ja põgusad flashbackid, mis kohati olid nii juhuslikud. Vallée, mäletan ma, rakendas sarnast tehnikat ka "Dallas Buyers Club'is" (Woodroofil jooksevad vahepeal silme eest läbi suvalised vahekorrad, mis võisid teda nakatada vms), aga palju mõistlikumalt ja mitte nii pretensioonikalt.

      Mis puutub lõppu, siis mul oli dilemma, kas seda tekstis mainida või mitte, sest ühest küljest ma tundsin, et see sobis filmi, aga samas mõjus see ootamatu, järsu ja üpris tühisena. Usun, et kui minult hiljem küsitaks, kuidas "Wild" lõppes, poleks mul kindlasti meeles, mis pole hea märk. Lõpp peaks niisuguses draamas olema kõrghetkeks, aga ma ei teagi, kuidas oleks saanud seda osa loost elamuslikumaks või mõjusamaks muuta. Katarsis igal juhul puudus. Filmist pole ehk arukas lõpetada mõttega, et nägime "tavalist inimest, kes tegi "tavalise" matka ja elas hiljem tavalist elu".

      Mina olen isiklikult filmide puhul alati pooldanud lihtsaid lahendusi. Mulle meeldib, kui osatakse keerulisi teemasid käsitleda lihtsal, selgel ja vahetul moel, ilma üleliigse kosmeetikata jms. Eks varalahkunud filmikriitik Roger Ebert ole öelnud, et tähtis pole, millest film on, vaid kuidas see sellest on, ja see on juba täiesti subjektiivne, millist laadi käsitlus kellelegi meeldib. "Gravity", ehkki tehniliselt imetlusväärne, oli minu jaoks puhtalt visuaalsetele rõõmudele üles ehitatud ja üsnagi pinnapealne film.

      Kustuta
    2. Tänud vastuse eest :)
      Küsiks veel, et kas Gravity oleks olnud sügavam, kui Sandra Bullock oleks tarkovskilikult "küljeli visanud" ja hakanud käsitlema üldinimlikke ja eksistentsiaalseid teemasid? Või oleks mingi "kolmas" lahendus veel? (näiteks lihtsalt vait ja veidi pomisenud...taolist filmi ei oleks muidugi laiem publik vist vaatama läinud, isegi kui taustaks oleks olnud live kaadrid Marsilt)
      Mis mulle endale tundub, on vast see, et teatud inimeste käsitlemisel(eks narkar, astronaut) polegi vb alati selliseid inimesi võtta/olemas, kes teeks nö stalkerit(tarkovskit). Ja minu jaoks näib, et sarnaselt näiteks fotoga, kus 99% netis levivatest loodusvaadetest on nö ultra-värvilised ja reklaamilikult paikka pildistatud/töödeldud, oodatakse ka filmidest taolisi "ultra" inimesi ja "ultra" lahendusi. Küsimus minu jaoks jääb, et kas taolised inimesed on ikka olemas ja isegi kui on, kas nad peaksid 99% filmidest täitma. Muidugi jah, võibki öelda, et mis kunst see on, kui pole ekstreemsusi. Lihtsust aga on keerukam rahuldavalt ja vaatajasõbralikult edasi anda - no, et oleks ikka kassaedu kah. Ja kui nüüd mõtlema hakkan, siis eks jah, minu peamine kana on kitkuda siiski Hollywoody rahamasinaga(samas mitte ainult, sest ka ülejäänud maailm püüab üsna viksilt järgida Holly trende), mis neid kõne all olevaid filme ühendab. Ja ka trendiga(minu arvates), kus isegi INDIE on tänapäeval lihtsalt mõne üleilmse superstaari põgus kõrvalepõige järgmisest IRONMAN'ist.
      Mis Wild'i puutub, siis olen nõus, et kindlasti oleks mõne teise lavastaja käe all tulnud teistsugusem teos ning kindlasti oleks saanud filmi ka teha põnevamaks/sisukamaks - ise küsimus on see, et kuidas saada aru, kas taoline käsitlus oli autori sihilik filmikeel või lihtsalt küündimatus. Vaatasin elus esimest korda lõpuni taolise kriitikute poolt kiidetud filmi nagu The Godfather - ja ausalt, mul oli väga raske leida selles filmis midagigi erilist või esmaklassilist. Minu jaoks oli tegemist lihtsalt korralikult tehtud filmiga, kindlasti mitte millegi märkimisväärsega. Ei visuaalselt, ega sisuliselt. Ometi suudavad inimesed antud filmist kirjutada pikki esseid ja arvustusi, kuidas iga vuntsi liikumine on kui lavastaja poolt geniaalselt ette dikteeritud triumf.
      Ma omamoodi saan aru küll, et miks üks või teine film on kultuse ja kuulsuse saavutanud, ma pigem hämmastun, et inimesed ei ole valmis millekski uueks ja teistsugusemaks. Tõsi, võib jäädagi rääkima, kuidas inimloomus on täpselt sama, mis koopas mammutit grillides oli, aga no ... kas see siiski on päris nii? Ja isegi kui on, siis miks? Kas vb just sellepärast, et edasi liikumist pole olnud ja seda ka üsna kindlalt pidurdatakse. Et jõuan selle küsimuseni, kas ikka rahvas loeb kollast ajakirjandust sellepärast, et see on ainus, mis teda huvitab, või lihtsalt sellega on terve meedia üle ujutatud? Et kas Avatar on ikka nii eriline, või on ta suurima kassaeduga sellepärast, et sellele kulutati miljoneid taibukalt paigutatud reklaamidollareid?
      Nooruses ma ikka imestasin, et kuidas saavad teatrid lavastada aastasadu samu tükke uuesti ja uuesti ja uuesti :) Nüüd näen, et ega film ei ole oluliselt teisem. Ja endiselt, mis hämmastab, kuidas filmikoolid üle ilma toodavad lihtsalt järgmisi nolaneid ja tarantinosid, mitte aga lahedaid avatud olekuga indiviide :) Võimalik, et olen veidi karm, aga tundub, et väga paljud lavastajad jäävad varem toodetud filmide ja lugude lõksu ning ma usun siiralt, et kõik lood ei ole sugugi ära jutustatud ja arenguks on ruumi küllaga, kui vaid veidi juletaks lahti lasta kinnistunud kontseptsioonidest.Vabandust, et pikaks venis, aga sain hingelt ära ja korraks hakkas kergem :) Jõudu ja jaksu kirjutamisel!

      Kustuta
    3. Ei, vastupidi, mul on hea meel, et "Gravity" nii pretensioonikaks ei läinud. Siiski, kui filmi unikaalne ja haruldane vorm kõrvale jätta, pole see tegelikult nii eriline - vähemalt ma ei pidanud seda pooltki kaasakiskuvaks ja mul ei tekkinud peategelas(t)ega mingit lähedustunnet küll, sest neile antud taustalugu jäi poolikuks ja tundus kulunud ning minuga ei resoneeru reeglina filmid, mille maailm on nii suures osas (pea täielikult) loodud arvuti abil.

      "Wild'i" puhul, jah, režissöör oli valinud kindla stiili, millega see memuaar ekraanile tulla, minu arust see stiil ei töötanud ja muutis filmi katkendlikuks ning pani olulise poolikuna tunduma.

      Minu meelest on keskmine filmivaataja nüüdisajal rohkem valmis uuteks ja teistsugusteks asjadeks kui ehk vanasti, mis on ainult hea. Mulle hakkab muide küll tunduma, et kõik lood on ära jutustatud, alles hiljuti ka lugesin tsitaati kuskilt, et originaalseid lugusid polegi, saavad olla vaid originaalsed käsitlused tuttavatest lugudest.

      Kustuta