Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. veebruar 2015

"American Sniper" (2014)

70ndatel salvestas kantrimuusik Ed Bruce melanhoolse laulu 'Mammas Don't Let Your Babies Grow Up to Be Cowboys', mis räägib kauboiks olemisega kaasnevast üksildusest ja nukrusest. Noorena tahtis uljaspäine Texase poiss Chris Kyle just saada kauboiks, kuid võttis viimasel hetkel pähe, et soovib hoopis riiki teenida. Eriliselt motiveeritud Kyle astus pikemalt mõtlemata mereväkke, kus hakkas treenima snaipriks, ja õige pea läkitati mees Iraaki, kus mees osutus enneolematult kasulikuks. Praegu tuntakse Iraagis sadade vastaste elu võtnud Kyle'i kui kõige surmavamat snaiprit USA ajaloos, nii et mitte kuigi üllatavalt valmis Kyle'ist biograafiline draama, mis lähtub tema autobiograafiast "American Sniper: The Autobiography of the Most Lethal Sniper in U.S. Military History" ja mille lavastajaks väsimuse märke näitama hakanud, kuid see-eest tegus Clint Eastwood. Kuigi Kyle näitas Iraagis üles erilist vilumust ja julgust ning sai ruttu hüüdnimeks Legend, põhjustas pidev sõjakoleduste keskmes viibimine temas nii õudseid muutusi, et vahest oleks Ed Bruce'i hoiatustele vaatamata toonud elu kauboina talle rohkem rõõmu.

Tõsi, Kyle päästis palju elusid ja sai teha seda, milles andekas oli, ent nagu Eastwood tugevalt sõjavastase ja sügavalt pessimistliku "American Sniperiga" öelda tahab, peavad kangemadki tooma ohvreid ja sisimas kannatama. Delikaatset teemat puudutav "American Sniper" on teostuslikus plaanis paraku problemaatiline: lahingustseenid on sageli kaootilised ja juhuslikud, narratiiv on lünklik, tempo ebaühtlane, tehnilisi puudujääke on lademes (enamasti viletsa arvutigraafikaga loodud detailide või lausa tervete kaadrite näol) ning palju esineb klišeelikke stseene, mis kohati jätavad filmist mulje kui USA sõjadraamade paroodiast. Teisest küljest on "American Sniper" psühholoogiliselt intrigeeriv ja toob vahepeal esile ägedaid emotsionaalseid reaktsioone, sest teemakäsitlus on nõnda jõuline ja aus. Mainitud puuduste pärast on tegemist pigem keskpärase teosega, kuid ometi jääb lugu ajutiselt kummitama, sest Eastwood kujutab Iraagis toimunut ja USA sõdurite tegevust nii kompromissitult. Võiks öelda, et lausa küüniliselt. Chris on ehe demonstratsioon sellest, milline on sõjakangelaseks olemise isiklik hind.
Dilemmadele ja riskidele, mille ees seisavad konkreetselt snaiprid, keskendub film üllatuslikult vähe, kuid see-eest paneb juba närvesööv algusstseen tõdema, et kuigi täpsuslaskurid osalevad lahingus üldiselt ohutust kaugusest, võivad nendegi jaoks tagajärjed olla rasked, kui reageerida sekund liiga hilja või langetada vale otsus. Minus tekitavad muidugi ambivalentsust sõjadraamad, mis püüavad publikut sihilikult šokeerida, ja seda manipulatiivset taktikat rakendab ka "American Sniper". Julgen väita, et viimane nii otsekoheselt julm sõjateemaline USA põnevusmärul oli 2008. aasta "Rambo", kus ei jäänud samamoodi puutumata ka süütute laste ja naiste ihu. "American Sniperi" kõige ebamugavamas stseenis peab Chris olema lahinguväljal tunnistajaks, kuidas üks mõjuvõimsaid kohalikke kurikaelu läheb akutrelliga kallale väikesele poisile.

Selle stseeniga püüab Eastwood häirival moel näidata, kuivõrd brutaalse ja ebainimliku vaenlasega tegemist on. Kõnealune intsident jääb kummitama ka Chrisi ennast, kes aastaid hiljemgi võpatab, kui ühes USA autotöökojas sarnase instrumendi teravat urinat kuuleb. Tahab ta seda tunnistada või ei, kuid regulaarsed sõidud Iraaki, kus tema sõrm on suurema osa ajast päästikul ja temagi vajadusel lapsi tapma peab, hävitavad Chrisi emotsionaalselt ja vaimselt, ning see mõjutab ka kodust elu. Ehkki Chris ei pruugi seda ise mõista või isegi märgata, muutub ta oma naise ja laste suhtes muudkui distantsemaks, minetades üks sõjakäik korraga oma inimlikkuse. Sellega ei suuda leppida abikaasa, kes peab aastate jooksul abitult jälgima, kuidas ta kätt palunud tore Texase poiss aina rohkem endasse tõmbub, eelistades lõpuks pigem elutu pilguga tühjusesse jõllitada kui lastega mängida.
Chris on suurepärane sõdur, kes tegutseb ülima efektiivsuse ja sihikindlusega, suudab alati külma närvi säilitada ning saab missioonidel minimaalselt füüsilisi vigastusi, kuid nähtud õudused ja kogetud pinge avaldavad algusest peale traumaatilist mõju ning toovad kaasa pahaendelise transformatsiooni. Selles avaldub ka filmi iroonilisus ja traagika: Chris toonitab ühel hetkel abikaasale, et võitleb Iraagis metslastega, kuid ei näe, et on metslaseks muutunud ka ise.

Kuna "American Sniperi" keskmes olevad sõdurid on mühaklikud, ennast täis ja ülbed, mõjuvad nad ülimalt stereotüüpselt, kuid kõik teised sõdurid peale heroilise Legendi jäävad nagunii tagaplaanile. Muide, kuigi film on Iraagis võidelnud Ameerika sõdurite suhtes kaastundlik, jääb segaseks selle seisukoht meeste suhtumise ning käitumise eetilisuse osas. Filmis on igatahes konkreetseid stseene, mis rõhutavad üldisemalt USA sõdurite silmakirjalikkust ja karmust. Ühel hetkel hakkavad nad sõidukitel ja rõivastel kandma sedasama äratuntavat sümbolit, mida kannab Marveli koomiksitest tuntud The Punisher, antikangelane, kes tapab külmavereliselt oma tuhat inimest pärast seda, kui tapetakse vaid tema perekond. USA sõdureid siin inglitena küll ei kujutata — võtkem kas või viis, kuidas nad kohtlevad Iraagis kaitsetuid tsiviilisikuid, mis jätab neist hoopis barbarliku mulje.

Vähemalt "American Sniperi" südames olev Chris, kes tõukub seletamatust missioonitundest, näitab tihti üles inimlikkust ja siirust, olles näiteks sügavalt häiritud, kui peab võtma ühe lapse elu. Aga nagu öeldud, kaob see inimlikkus temast järk-järgult, mis on selle loo juures nukraim. Tegelasena on ta sellegipoolest vaid napilt sümpaatne. Rolli eest elu kolmanda Oscari nominatsiooni pälvinud Bradley Cooper, kes omandas rolli mängimiseks atleetliku vormi ja sai selgelt spetsiaalse väljaõppe, tundub sedapuhku eriti pühendunud ega vea alt, kuigi niisugune osa ei paista talle kõige paremini sobivat. Kuigi "American Sniper" jätab sõjadraamana soovida, on see oma sünguses päris kurvastav, näidates väärika tõsielulise loo kaudu, kuidas sõtta minnakse inimesena ja naastakse masinana.

P.S. Ühes stseenis on kõige võltsima välimusega "imik" filmiajaloos. Esimesest hetkest on selge, et tegemist kõigest plastmassnukuga ja tulemuseks üks naljakamaid tõsiseid stseene üle tüki aja.

7 kommentaari:

  1. "The Twilight Saga: Breaking Dawn - Part 2" beebi? Pole antud filmi veel tervikuna näinud (üritan selle vea aastate jooksul parandada) aga see beebi oli küll üsna creepy :) Ei tasu üldse rääkida füüsilisest nukust, mida nad esialgu tahtsid kasutada. Vot see oli konkreetne horror.

    "American Sniper'i" oma mind millegipärast kohe üldse ei häirinud.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Ahaa, see Breaking Dawni beebi oli muidugist hullem. Tolle teose nägemata jätmine pole küll kellegi viga!

      Kustuta
  2. Lugesin, et algselt produtsendina soovis Cooper peaossa Chris Pratti. :)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Kui Pratti ei saanud, siis proovis Zach Galifianakisele traati tõmmata ja lõpuks otsustas, et läheb ise jõusaali?

      Lõpus näidati loomulikult Kyle'i ja tema abikaasa fotot ning ma mõtlesin, et seekord leiti küll kummagi inimese rolli näitlejad, kes tõesti väga nende moodi on.
      (Kogu see lõputiitrite-montaaž oleks võinud olemata olla, nägi välja nagu midagi, mida koolipoiss nelja saamiseks arvutitunnis valmis vehiks...)

      Kustuta
    2. Mingi ratastoolis jorss keerles ja pöörles keset tänavat. Suht Porn on the 4th of July.

      Kustuta
  3. Tõsi. "American Sniper'i" lõputiitrid olid filmi nõrgimaks osaks ning justkui vastandaksid end nimme "22 Jump Street'iga", kus lõputiitrid olid filmi kõige tugevamaks osaks :D

    VastaKustuta
  4. Wow, aitäh! Olin väga kahevahel, kas minna vaatama või mitte, tegid mu otsuse kergemaks :)

    VastaKustuta