Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

pühapäev, 1. veebruar 2015

Bob Dylan - "Shadows in the Night" (2015)

Bob Dylani otsus panna kokku täielikult Frank Sinatra coveritest koosnev album šokeeris arvatavasti igaüht, kes teab, milline on Dylani hääl praegu ja eriti neid, kes sattusid kuulama tema 2009. aastal ilmunud jõululaulude albumit Christmas in the Heart, mis oli naeruväärselt võigas. Kuidas on võimalik, et muusik, kelle hääl on nii viletsas seisundis, et fännidelgi on kontserditel raske aru saada, mis laulu ta parajasti esitab, on võtnud nõuks valida välja hulga vähetuntud Sinatra palasid ning salvestada neist enda versioonid? Nüüdisajal kirjutab Dylan ise laule, millele tema urisev hääl hästi sobib ja mis ei nõua temalt just hämmastavat vokaalset pingutust, kuid Sinatra kuulus eraldi liigasse ja Dylan peab seda ometigi teadma. Tuleb aga välja, et Dylan on pannud inimesi enda vokaalseid võimeid alahindama, sest salapärast Shadows in the Nighti kuulates ei teki ainsatki hetke, mil temast aru saada poleks — nii pühalikult pehme ja kerge on tema hääl, nõnda selgelt hääldab ta iga viimast kui silpi. Selle hääle omanikuks on, tõsi küll, selgelt vanur, kuid albumil pole jälgegi sellest raskest, sageli häirivalt ninahäälsest haukumisest, millega muusik oma kuulajaid sel sajandil ja varemgi nii ükskõikselt kostitanud on. Ka juba 2012. aasta Tempesti hellamad laulud nagu 'Soon After Midnight' ja 'Long and Wasted Years' andsid mõista, et tema kõri võimaldab rohkemat kui tavaliselt välja paistab, kuid nii õrna ja nõtket esitust poleks temalt oodata osanud. Tema laulmine on aeglane, keskendunud ja mõtisklev ning hetkiti lausa hüpnotiseerib.

Dylan, kes sedapuhku ise albumi produtsendiks, pole kellegi perfektsionist. Stuudios on mees alati armastanud tegutseda kiiresti ja intuitiivselt ega pole kunagi pööranud tagantjärele palju tähelepanu sellele, kui kvaliteetse ja viimistletud mulje iga individuaalne laul jätab, ja Shadows in the Night pole siinkohal erandiks. Igale laulule kulutati minimaalselt aega ja neid ei töödeldud hiljem mitte kuidagi, mis tähendab, et tasasematel hetkedel võib näiteks kuulda Dylanit raskelt hingamas — nii ebamaiselt intiimne on see plaat. Ühtegi albumil olevat laulu ei seostaks keskmine inimene pealkirja järgi Sinatraga, sest need pole kaugeltki valitud ikooni suuremate hittide seast. Dylan otsustas teadlikult laulude kasuks, mis üldsusele võõrad oleks, aga siiski pole valik juhuslik, sest need on just kummituslikud laulud nukrusest ning südamevalust. Kohmakalt mürisevad puhkpillid lisavad neile raskust, Dylan esitab neid siivsalt romantilises laadis. Täielikult Dylani kirjutatud lauludest koosneva Tempesti kõrval, mis rabas oma intensiivsuse ja meeleolukusega (keegi ei osanuks arvata, et Dylan teeb oma kõige jõhkrama ja süngema albumi 70-aastaselt), ei jää side Shadows in the Nightiga ometi kauaks püsima, sest album mõjub esmajoones maitseka (ja selgelt õnnestunud) eksperimendi või n-ö nišitootena, aga kahtlemata on see läbini lummuslik. Kindlasti võlub album just vanainimesi, mida nähtavasti usub ka Dylan, sest 50 000 vanuritele suunatud AARP the Magazine'i tellijat said Shadows in the Nighti CD formaadis koos ajakirja värske numbriga postkastigi — austusväärselt altruistlik tegu Dylani ja Columbia poolt.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar