Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 12. veebruar 2015

"Citizenfour" (2014)

Võiks arvata, et dokumentaalfilm, mille tegevus toimub valdavalt ühes suvalises hotellitoas Hong Kongis, ei saa teab mis kaasakiskuv olla, ent kui see hotellituba on juhtumisi ajutiseks varjupaigaks kodumaalt põgenenud Edward Snowdenile, kes võtnud nõuks tuua päevavalgele ülisalajane info selle kohta, et valitsusagentuur nimega NSA jälgib miljoneid inimesi ja kogub nende kohta andmeid, on see mitte ainult päris pagana põnev, vaid ka oluline. Kui filmitegija Laura Poitras, kellega Snowden sel teemal esimesena ühendust võttis, ja paar ajakirjanikku 2013. aasta suvel Hong Kongi Snowdeniga põnevusega kohtuma sõitsid, et Snowden ja see teave maailma ette tuua, poleks nad aimata osanud, kui palju ennastki ohtu seavad.

Kui "Citizenfour" oleks pelgalt kokkuvõtlik meenutus sellest, kuidas meedia avalikustas šokeerivad uudised NSA kohta ning mismoodi maailm neile reageeris, ei tunduks see erakordne, kuid Poitrasel oli haruldane võimalus filmida Snowdenit tolle hotellitoas pingelistel päevadel, mil see kõik juhtus ja mehe identiteetki välja tuli (misjärel pidi Snowden püüdma enne hotellitoast lahkumist oma välimust võimalikult palju muutma, et teda ära ei tuntaks). Filmis räägib USA'st pagenud ja end saatuse hoolde usaldanud Snowden nende päevade jooksul Poitrasele ning ajakirjanikele Glenn Greenwaldile ja Ewen MacAskillile kõigest olulisest, mida NSA ja tolle tegevuse kohta teab, võideldes väsimuse ja ärevusega ning imestades, mis on tema jaoks pikemas perspektiivis info lekitamise tagajärgedeks. Mees on nii paranoiline ja ettevaatlik, et isiklikku arvutisse parooligi sisestades tõmbab endale teki ümber (magic mantle of power, nagu seda filmis kutsub) ning peab vahepeal tuletõrjealarmi kuuldes valvelauda helistama, et kontrollida, milles asi on.

Sellised momendid on minimalistlikku spioonilugu meenutavas "Citizenfouris" kahtlemata hirmsad ja ehedad ning Snowden inimesena huviäratav ainuüksi seetõttu, et mees järsku nii haavatav on. Põhimõtteliselt üleöö mõjuvõimsaid vaenlasi saanud põgenik tõdeb ühel hetkel, et peab katkestama suhted perega, vahepeal saab jälle kodumaale jäetud elukaaslaselt teateid, et tema kodu lähedale on pargitud kahtlased veokid. Kuigi filmis tuleb ägedalt esile kujutatud situatsiooni pingelisus, ei ole see mõjuvalt dramaatiline ning kulmineerub üksluiselt, kuid mullustest dokumentaalidest on valgustav "Citizenfour" ilmselt enim väärt vaatamist ja kindlasti jääb igavesti märkimisväärseimaks filmiks kuulsast vilepuhujast, keda osad peavad kangelaseks, osad reeturiks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar