Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

neljapäev, 12. veebruar 2015

"Dumb and Dumber To" (2014)

"Dumb & Dumber" ei vajanud ilmselt üldse järge — veel vähem 20 aastat pärast ilmumist —, kuid asi seegi, et klassikalise absurdikomöödia verivärskes teises osas mängivad peaosi samad näitlejad, ehk "kumminäoga" koomik Jim Carrey ja Jeff Daniels, kusjuures kõrgest east hoolimata pole kumbki minetanud oma energilisust. Meeldival kombel pole vahetunud ka režissöörid, mis tundub omamoodi sümboolnegi, sest  "Dumb & Dumber" oli armastus- või sõprussuhetest roppe komöödiaid tegevate vendade Farrellyte debüüdiks ning just tänu tolle filmi edule said nad Hollywoodis edasi tegutseda.

20 aasta jooksul on neil palju hitte olnud, kuid "Dumb & Dumber" oli kõige esimene ning paraja hilinemisega saabunud "Dumb and Dumber To's" on nad püüdnud tabada tolle võlu ja sarmi. Omaenda kunagise hittkomöödia jäljendamisel on Farrellyd teinud asjakohast tööd, olgugi et esimese osa kerge lapselikkus on mõneti asendunud küünilisusega, mida peegeldab tõik, et lugu on lihtsalt nilbem ja tegelased vastikumad. "Dumb & Dumberi" vanu fänne ei jäta käesolev järg ehk külmaks, mina olen paraku kõike muud. Vaatasin 1994. aasta filmigi esimest korda alles mõne päeva eest (siit leiab mu kommentaari selle kohta) ja selgelt ei ole niisugune pooletoobine huumor kaasajal enam nii lahe kui see võis olla 90ndatel, mistõttu ei taha töötada ka eelkäijale olemuselt vägagi lähedane järjelugu, kus Harry ja Lloyd suunduvad leidma Harry täiskasvanud tütart, kelle olemasolust viimane vanemaid külastades äkitselt teada saab. Tolvan vajab nimelt uut neeru...
"Dumb and Dumber To" tahtmatusest olla kooskõlas moodsate trendidega kõneleb ka tõik, et paari aastakümne jooksul, mis kahte jagu lahutab, pole idiootidest peategelaste iseloom või elud kuidagi muutunudki — nagu jaburast avastseenist ilmneb, on üks neist ainult oma semu lollitamiseks teeselnud 20 aastat nõdrameelset ning terve aja liikumatult hooldekodus passinud. Kui ta otsustab ühekorraga reeta, et tegi vaid nalja, jätkub nende jaoks kõik mugavalt vanaviisi, nagu oleks vahepeal mööda läinud paar päeva.

Kui peaosatäitjad märgatavalt vanemad välja ei näeks, võiks "Dumb and Dumber To" tegevus samahästi 90ndatel toimuda — nii ajast maas tundub film olevat ning seda teadlikultki. Nüüdisajal tekitavad elevust pigem eneseteadlikud ja innovaatilised komöödiad nagu "21 Jump Street". Ja komöödiate puhul taandub kõik teadupärast ka isiklikule maitsele. Ei nautinud ma taotluslikult debiilset esimest osa, ei hoolinud samadel põhjustel ka teisest, aga järg on vähemalt spontaansem ja seeläbi pisut koomilisem. Peaks ka märkima, et pole ammu kohanud komöödiat, mis naistegelasi nii ülbelt seksualiseeriks, aga pidades silmas, kui misogüünsed Farrellyte filmid olema kipuvad, pole see muidugi väga üllatav. Nende heast muusikamaitsest on, nagu ikka, see-eest jälgi ka antud filmis.

Muide, mina ei mõista ameeriklaste pähklivõi-armastust. Aeg-ajalt ma seda impulsiivselt ostan, aga nii maaniliselt ei suudaks ma seda möksi tarbida nagu USA's. Väidetavalt tarbitakse seal pähklivõid 90% kodudest ning kokku kulutavad jänkid pähklivõi peale aastas 800 miljonit dollarit.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar