Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. veebruar 2015

John Carpenter - "Lost Themes" (2015)

Sellised klassikalised žanrifilmid nagu "Halloween" ja "The Thing" teinud filmirežissöör John Carpenter on maha saanud albumiga Lost Themes, mille kontseptsioon on põnev: plaat koosneb tervenisti improvisatsioonilisest instrumentaalsest muusikast, mida saab võtta kui tunnusmuusikat mõnele mitte-eksisteerivale filmile või miks mitte videomängule. Pole just üllatav, et niisuguse projekti võttis oma kodus ette just Carpenter, kellel on heliloojana kogemust, sest mees on peaaegu igale oma filmile ise käsitsi süntesaatoril originaalmuusika loonud — algselt rahapuuduse pärast, seejärel lihtsalt harjumusest ja mugavusest. See ülimalt primitiivne, aga ometi ikooniliseks saanud teema "Halloween'ist", mis siiani nii äratuntav on? Just tema on selle autoriks. "Halloween" on hea näide sellest, kui suure osa moodustab algeline originaalmuusika tema filmide olemusest ja näost — kohati see lausa defineerib neid. Vaimukal kombel kehtib isegi "The Thing'i" puhul, millele lõi muusika hoopis legend Ennio Morricone.

Lost Themes'i võlu seisneb ennekõike selles, et plaat paneb fantaasia kohe tööle — tuttavlikku tumedat ja rütmikat elektroonilist muusikat kuuldes kangastuvad esmalt Carpenteri varased linateosed, seejärel hakkad juba ise kõikvõimalikke värvikaid stseene ette kujutama, millega parajasti kõlav pala hästi klapiks, kusjuures üheksa tracki albumil moodustavad stiililiselt ühtlase, sujuva terviku ning on oodatust polüfoonilisemad. Muusika on sünge ja raske, aga spontaanne ja meeleolukas. Kindlasti näeb igaüks albumit kuulates vaimusilmas erinevat filmi ('Abyssi' kuulates kangastus mul ähvardavalt hiiglaslik kosmoselaev keset ööd mõnel lagendikul maandumas) ja see teeb lummavalt hüpnootilise ja atmosfäärilise Lost Themes'i kuulamisest nauditavalt interaktiivse kogemuse. Carpenteri debüütalbum on vaimustavalt värvikas ja haarav valik inspireerivat muusikalist omaloomingut, mis võiks vabalt olla esimene osa suuremas seerias. Nüüd, kus Carpenter režissöörina nagunii teab mis tegev pole (peale 2010. aasta "The Ward'i", mis tõotas olla suur comeback, pole ta viimase 10 aasta jooksul suurt midagi teinud), võiks mees ju täielikult muusikale pühenduda. Heliloojana on tal selgelt talenti.

2 kommentaari: