Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 6. veebruar 2015

"Jupiter Ascending" (2015)

Postituse lõpust leiab mu arvamuse Kosmos IMAXi kohta, kus filmi vaatamas käisin.
"Jupiter Ascending" on veidi sihituna mõjuv ja kohati piinlikult totter, kuid see-eest meelelahutuslik ja mastaapne kosmoseooper Andy ja Lana Wachowskilt — visionääridelt, kelle filmid pärast pretsedenditut "The Matrix'i" triloogiat on olnud samavõrd naeruväärsed kui meeliköitvad. Nii saab öelda ka käesoleva ulmeka kohta, mis võtab end tõsisemalt kui selle muinasjutuline lugu ehk lubab, kuid vastukaaluks esineb siin sporaadilisi geniaalsusi, lummuslikke maailmu ja nii iseloomult kui välimuselt armsaid karaktereid, eesotsas õhus ringi surfav uljaspea Caine Wise ning pealtnäha tavaline tüdruk nimega Jupiter Jones, keda Caine'i saabumise järel ootab ees enneolematu seiklus kosmose avarustes.

Tõsimeelsem filmivaataja kergitab ilmselt juba mainitud tegelastega tuttavaks saades kulmu, sest esimene neist on geneetiliselt muundatud inimene, kelles on hundi DNA'd, ja teine jälle lihtne koristaja, kes näeb välja nagu modell ja kannab nime Jupiter Jones. Mis puutub näitlejaisse, siis vastavalt Caine'i ja Jupiteri kehastavad Channing Tatum ja Mila Kunis on ootuspäraselt nägusad ning igatpidi sümpaatsed, "The Theory of Everything'is" säranud Eddie Redmayne see-eest hullutavalt õudne. Filmi põhilist antagonisti, emakompleksi all kannatavat kapriisset valitsejat Balem Abrasaxi mängiv Redmayne paneb turtsuma juba oma imeliku kõnemaneeriga.

Süžeelises mõttes on tegemist tobedavõitu tohuvabohuga, visuaalses mõttes jälle meeleoluka spektaakliga, mis tervitataval kombel on üsnagi Wachowskite nägu — filmist peegeldub tugevasti nende armastus ulme ning anime vastu, aga ka näiteks kummastav huvi loomariigi (Caine'is on hundi DNA'd; Jupiteri kummardavad mesilased) või reproduktiivorganite vastu (filmi alguses tahab Jupiter salaja oma munarakke müüa; ühes stseenis katab Jupiter Caine'i haava hügieenisidemega). See on vaid imepisike osa totrustest-iseärasustest, mida Wachowskite tüüpiliselt ambitsioonikast üllitisest leida võib.
Wachowskid on märgatavalt kirglikud, kuid taas tabasin end mõttelt, kas see kirg ei maksa neile endile ka kätte, sest iga ilusam või tähendusrikkam stseen "Jupiter Ascendingus" rikutakse ära järjekordse tempoka tulevahetuse või laheda õhulahinguga. Võtkem näiteks rahulik moment filmi alguses, kus Caine ja Jupiter klammerduvad teineteise külge ja hakkavad keset ööd üheskoos Maalt lahkuma, kuni neid ründavad ootamatult vastased, tuues kaasa meeletu tagaajamise suurlinna kohal. Film suudab vahepeal väga spontaanselt muutuda täielikuks virr-varriks. Kõnealune action-stseen on samas näide filmi teatavast sensuaalsusest. Vastaste õhulaevad ühes Caine'i-Jupiteriga paistavad rohkem nõtkelt balletti tantsivat kui hävitada püüdvat.

Samuti paistab sellest välja, kui palju Wachowskid on arvestanud detailidega, sest Mila Kunis kannab sel hetkel heledat ruudulist särki, mis teeb ta muust hästi eristatavaks (vägagi vajalik niisuguse kiirelt liikuva stseeni puhul, kus pole ehk alati aru saada, kes keda jälitab või tulistab). "Jupiter Ascendingu" lõpuosas kannab naine jälle eriimelisi kleite, mis pärineks kui mõnest kulukast kostüümidraamast ning kõnelevad jällegi tandemi edevusest ja elavast kujutlusvõimest. Kokkuvõttes peab seega tõdema, et kui mõnevõrra mõistusvastane stsenaarium kõrvale jätta, on "Jupiter Ascending" tugeva käega lavastatud sarmikas ulmeseiklus, mis ei pane haigutama või juurdlema, kas kodus ikka piima on. Tobe ja lihtsameelne, aga üllatavalt vahva ning omanäoline fantaasialugu lootusetule romantikule.
Palju suminat tekitanud Kosmos IMAX'i külastasin esimest korda. Kuigi peamiselt hindade ja kinomaja ebasoodsa asukoha tõttu ei saa minust ei kino sagedane külastaja, ei hakanud mul esimese külastuse järel kulutatud rahast kahju küll — istmed ja 3D-prillid on haruldaselt mugavad ning filmi vaatamine tundus mõnusalt vahetu kogemusena, sest viiendas reas istudes katab ekraan tõesti kogu vaatevälja. Mul on vist kentsaka kujuga nina, sest nii Coca-Cola Plazas kui Solarises ei taha mul 3D-prillid üldse ees püsida, Kosmos IMAXis ei pidanud ma neid seansi jooksul jälle kohendamagi ning unustasin vahepeal lausa ära, et need ees on. Mis puutub IMAX-formaati, siis 3D-efekt on kahtlemata tugevam, kuid mingisugust muud hämmastavat erinevust ma ei tundnud. Tahaksin huvi pärast vaadata samalt ekraanilt ka midagi 2D's. Olen lärmile suhteliselt tundlik, aga mina näiteks ei kaebaks, et heli on liiga vali. Olgu, hetkiti mõtlesin, et keegi võiks natuke vaiksemaks keerata, kuid ei midagi kannatamatut.

Uuenduskuuri läbinud Kosmos on mugavam ja õdusam kui oodata osanuks ning tundsin kinos olemisest seekord rohkem rõõmu kui tavaliselt. Kohvisõbrad kindlasti üllatuvad selles pentsikus ja vägagi ettearvamatus agregaadis, mis on piletikassa juures kohvi tegemiseks üles seatud — masina kontrollimiseks on puutetundlikud ekraanid ja kohv ise tuleb üldsegi vanamoelise välimusega kraanist, mida on kokku kaks... ja pole võimalik ette ennustada, kummast kohv välja niriseb. Kõigele lisaks ütles piletimüüja, et kui kohv on imeliku maitsega, siis ma ainult öelgu ja antakse uus. Hmmm...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar