Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 20. veebruar 2015

"Maps to the Stars" - siiski väga korralik...

Tulen hetkeks tagasi David Cronenbergi "Maps to the Starsi" juurde, mida kutsusin möödunud sügisel oma põgusas arvustuses rahuldavaks filmiks, mis tundub kohati jäik ja tagasihoidlik. Nagu arvata võis, jättis teistkordne vaatamine sellest palju parema mulje ning nüüd julgeksin seda vähemalt nimetada kurikuulsa režissööri kõige koomilisemaks filmiks. "Maps to the Starsi" atraktiivsus seisneb omavahel kavalalt ühendatud tegelaste metsikus ja perversses sisemaailmas, millesse film aeglaselt süüvib, kaldudes kohati absurdsusele (aga mitte halvas mõttes). Leian endiselt, et filmil on igavapoolne ülesehitus, vähe stiilitunnetust (kuigi dekoratsioon on kõnekas) ja vähe väärtust Hollywoodi elustiili satiirina, aga siiski meeldejäävalt terav ja omanäoline linateos.

Ja kui võrrelda "Maps to the Starsi" Cronenbergi eelmiste filmidega, siis vähemalt pole see veniv ja vaoshoitud nagu "A Dangerous Method" ega mõju publikuvaenulikult ja pretensioonikalt nagu "Cosmopolis". Tegemist pole olukorraga, kus mu arvamus filmist täielikult muutub ega midagi — tahtsin lihtsalt tagantjärele välja tuua, et see on parem kui algselt mõista andsin, pakkudes oma mänguliselt sõgeda teemakäsitlusega üksjagu naudingut, eriti nüüd, kus tähelepanu on ennekõike turvalisematel Oscari nominentidel. Kuigi just haiglase Havana Segrandi hädade tõttu saab "Maps to the Starsi" liigitada ka psühhodraamaks, on see mõjuvaim just siis, kui võtta seda musta komöödiana, mida see kahtlemata ka on. Olen muide ühel meelel Mark Kermode'iga, kelle meelest Julianne Moore vääris Oscari nominatsiooni pigem käesoleva teose kui "Still Alice'i" eest, sest Moore on mürgise Havana Segrandi rollis lihtsalt kuidagi mõjuvam kui Alice Howlandina.

1 kommentaar:

  1. Tubli, et vaatasid filmi 2. korda! Mulle pakkus film täitsa raputava elamuse. Filmi süngus oli kuidagi erliselt paeluv. Samas huumor sobis hästi sellesse patta. Julianne Moore tegi tõesti supersoorituse. Kas sinu arust on see tema elu parim rollisooritus?

    VastaKustuta