Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

laupäev, 21. veebruar 2015

"Selma" (2014)

Režissöör Ava DuVernay käe all valminud "Selma" on tõsieluline draama ühest olulisimast inimõigusi puudutavast sündmusest USA ajaloos, ehk Martin Luther King Jr.'i (David Oyelowo) eestvedamisel toimunud 1965. aasta protestimarsist, mis algas Selma linnast Alabamas ning päädis osariigi pealinnas Montgomerys. King, kes oli kõrgelt haritud ja motiveeritud mees ning selleks ajaks Nobeli rahupreemiagi võita jõudnud, nägi selles organiseeritud ettevõtmises võimalust tagada igale mustanahalisele kodanikule õigus hääletada. Kuigi viimaks võidutses õiglus, ei möödunud need pingelised kuud ebaõnnestumisteta, sest protest toimus karmis kohas, kus leidus palju ignorantseid vanameelseid inimesi, kes pidasid ainuõigeks aktiviste võimalikult palju takistada, kartmata seejuures muutuda agressiivseks... ja see kehtib isegi politseinike puhul.

Peab ütlema, et vaatamata "Selma" temaatilisele olulisusele ja kindlakäelisele režiitööle mõjub see kõnekas draama vähemalt teiste tänavuste olulisemate Oscari nominentide kõrval pisut marginaalsena. "Selma" kui olulisest tulemuslikust ajaloosündmusest jutustava draama puhul saab muidugi kõnelda sellest, et film on toodetud eesmärgiga võita auhindu ning pälvida üldsuse tähelepanu. Kuigi see teadmine tekitab märgatavalt publikusõbraliku ja ontliku linateose suhtes eelarvamusi ning kummitab sellega tutvudeski, ei muuda miski tõsiasja, et "Selma" on lugupidamist vääriv film, mille jõud ja majesteetlikkus peitub ennekõike teatrinäitlejana tuntud David Oyelowo aukartustäratavalt reljeefses osatäitmises.
Kui Eddie Redmayne poleks Stephen Hawkingina nii meeldejääv olnud, julgeksin väita, et üheski teises mulluses biograafilises draamas ei saa näha nii veenvat ja hoolikat näitlejatööd. Igas stseenis, kus King on, avaldub mehe meelekindlus, vaimsus, verbaalne võimekus ja sügav usk afroameeriklaste õigustesse, ja seda enam ebaaus, et Oyelowo ei teeninud pingutuse eest Oscari nominatsiooni. Sama kehtib muide ka lavastaja Ava DuVernay puhul, mis jällegi vihjab, et Akadeemia kubiseb rassistidest.

Midagi märgatavalt ilusat ja kõnekat selles, kuidas DuVernay on suutnud nii keerulisi sündmusi kujutada teatava lihtsuse ja tasakaalukusega.  Teostuslikust küljest pole "Selma" juures sellegipoolest väga palju silmapaistvat peale leidliku muusikakasutuse, film mõjub mõnevõrra turvalise ja ohutuna ning kaldub lõpupoole sentimentaalsusesse, aga ometi on tegu viisaka inimlikust soojusest pakatava draamaga, mis pidanuks toodama ka Eesti kinodesse. Paraku oli liiga suur hirm, et see ei kutsu teema pärast eestlastes esile mingisugust resonantsi, milles on muidugi iva — nagu ka Lee Danielsi vaimustavalt laiahaardeline "The Butler", on "Selma" olemuselt sedasorti film, mida Eestis näeks eeskätt kooliõpilased ajalootunnis. Igal juhul on see aga kvaliteetne ja piisavalt mõjuv.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar