Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

reede, 13. veebruar 2015

"Still Alice" (2014)

Kui tänavuse Oscarite jagamise puhul midagi suhteliselt kindlaks võib pidada, on selleks Julianne Moore'i võit parima naispeaosa kategoorias Alice Howlandi rolli eest "Still Alice'is". Lisa Genova samanimelisel romaanil põhinevas melodraamas mängib võimekas näitlejanna krapsakat lingvistikaprofessorit, kelle elu läheb ootamatult halvemuse poole, kui hakkab järsku sõnu, kohtumisi ja muud olulist unustama ning saab pärast mitmeid arstivisiite ja uuringuid teada, et põeb haruldast Alzheimeri tõve vormi, millel suur oht kalduda edasi järglastele. Kolme tragi ja nägusa täiskasvanud lapse ema peab püüdma nüüd leppida järk-järgult süveneva haigusega, mille tulemusena ähvardab tema mõistus täielikult hägustuda, ja teadmisega, et sama saatus võib oodata ka tema järeltulijaid ja omakorda nende omi. Tema poeg ja kaks tütart, ehkki mõistvad ja kaastundlikud, pole sellest kuuldes muidugi vaimustuses, kusjuures üks neist ongi parajasti lapseootel. Alice'ist juba niigi distantseerunud abikaasa püüab üha hajameelsemaks ja tasakaalutumaks muutuvale naisele keerulisel ajal toeks olla, kuid probleemid kuhjuvad paratamatult ja kodune elu on järsku pingestatud. Kõigist tuntud haigustest on Alzheimeril teadupärast eriti traagilised tagajärjed — see on ravimatu tõbi, mis põdeja üle täielikult võimust võtab, muutes ta lõpuks pea eluvõimetuks ning mõjutades jäädavalt suhteid lähedaste ja ümbritseva maailmaga.

Alice'i puhul on anomaalne, et teda tabab haiguse pärilik vorm ja veel ebatavaliselt noores eas. Ta ei ole mõni närb vanur, vaid krapsakas ja usin õpetaja, kellel on eriline kirg keele vastu, nii et juba üksikute sõnade unustamine on frustreeriv. Ja teda ei vaimusta mõte lõpuks mõnes hooldekodus elamisest, kus temast kordi vanemad inimesed päev otsa ühe koha peal istuvad ja leiget suppi lürbivad. Iseseisva, pragmaatilise ja ettenägeliku naisena palub Alice juba varakult kirjutada perearstil endale unerohtusid, mille peidab ühte sahtlisse ning filmib seejärel video, kus käseb iseendal need kõik sisse võtta — see on ettevalmistus isiklikuks eutanaasiaks. Ta teab, et kui lõpuks isegi lähedasi või oma sünnikuupäeva ei mäleta, eelistaks ta lihtsalt surra. See on üks paljudest juhtudest, kus kaasaegne tehnoloogia osutub Alice'i jaoks kasulikuks võitluses haigusega, mille olemust kirjeldab ühel hetkel järgmiselt: "This is hell. But it gets worse."
Mis loo mõjuvaks ja inspireerivakski teeb, ongi enesekindla ning vapra Alice'i vajadus püüda selles põrgus hakkama saada omadel tingimustel. Olles karjääri jooksul järjepidevalt mänginud tugevaid vabameelseid naisi, sobib Moore vankumatu Alice Howlandi rolli ideaalselt, mõjudes veenvalt ka siis, kui film keskendub just haigusest tingitud tüsistustele. Ehk siis hetkedel, mil naine mõistab järjekordselt, et on midagi unustanud või jõllitab kaugusesse tühja abitu pilguga, mis on näiteks lapsel, kes poes enda vanemad silmist lasknud. Kõrvalosatäitjad jäävad paraku nõrgapoolseks (eriti tüüpiliselt ebamugav Kristen Stewart), kuid vähemalt tekib algusest peale arusaam, et Howlandite näol on tegemist ühtse ja kokkuhoidva perekonnaga, kus väärtustatakse ausust ja omavahelisi sidemeid. Oleksin ilmselt ülemäära kriitiline öeldes, et "Still Alice'il" polegi midagi pakkuda peale juba olemuselt traagilise loo ning Moore'i eeskujuliku osatäitmise, aga igal juhul on film ilmetult, kohati lausa ükskõikselt lavastatud, mistõttu saigi draama Oscari nominatsiooni kõigest naispeaosa kategoorias.

Režissöörid Richard Glatzer ja Wash Westmoreland (milline nimi!) on muidugi käitunud õigesti, keskendudes jäägitult Alice'ile — isegi kui naine külastab esimest korda neuroloogi, püsib kaamera minuteid järjest naisel, olgugi et tema ja arsti toimub dialoog —, kuid filmis on omi telefilmilikke momente (ühel hetkel meenutab Alice mehega vanu aegu, Lyle Lovetti muusika taustal kõlamas) ning lihtsaid tüüplahendusi. Operaator Denis Lenoiri töö on samas silmapaistev. Kasutades valikuliselt käsikaamerat ning lähiplaane, on ta andnud draamale intensiivsuse ja ka intiimsuse. Harmoonilised stseenid, mis kujutavad Alice'it pereliikmetega mere ääres lonkimas, meenutavad jälle rahulikke impressionistlikke maale. Need peegeldavad ühtlasi tühjust, mis Alice'i peas valitsemas, nagu ka kaadrid, kust Alice on lihtsalt fookusest väljas, justkui hägu sees. Ja kuigi valusas sõjas Alzheimeriga võib Alice võita mõned üksikud lahingud, teeb teadmine, et naine lõpuks selle hägu sisse täielikult kaob ja ikkagi paratamatult kaotajaks jääb, "Still Alice'i" üllatavalt südantlõhestavaks. Kuigi tegemist pigem väga hea kui suurepärase draamaga, on siin rusuvaid hetki, mida raske unustada.

P.S. Kuigi arvutid ja nutitelefonid on Alice'ile igapäevaste toimetuste juures abiks ja igatpidi eluolulised, mõjuvad stseenid, mis kujutavad teda neid kasutamas ja rõhutavad nende otstarbekust, tahes-tahtmata ka makstud reklaamina. Eriti silmas pidades, et see neetud Apple'i logo nii tihti kaadris on, ja ega Skype kah mainimata jää. Vahepeal mõtlesin muheledes, et filmi pealkiri võiks hoopis "Still Apple" olla.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar