Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 3. veebruar 2015

"The Drop" (2014)

Kuigi Dennis Lehane'i lühijutul "Animal Rescue" põhinevat "The Drop'i" oleks liig nimetada pööraselt kaasakiskuvaks või tõeliselt meeldejäävaks, leiab Michaël R. Roskami rõõmutust krimkast palju imetlusväärset, kas või osatäitjate näol. Lähiaastate jooksul näitlejana eriliselt huviäratavaks muutunud Tom Hardy reeglina alt ei vea ning käesolev põnevik ei saa kuidagi olla erandiks, sest jõulise välimusega Austraalia näitleja sobib ideaalselt mängima selliseid pealtnäha õrnu, kuid seesmiselt karme kujusid nagu "The Drop'i" peategelane Bob Saginowski — malbe ja vaiksevõitu Brooklyni mees, kes töötab trullaka Marvi baaris ega tee märkugi tõsiasjast, et külastajate hulka kuuluvad kohalikud mafioosod, kes hoiavad seal oma isiklikku raha, usaldades Marvi täielikult. Bobi argielu hakkab aga tasapisi tormiliseks muutuma, kui kaks relvastatud kaaki baari röövivad ning Bob võtab enda hoole alla ühe ettekandja prügikonteinerist leitud kutsika, kellega on jõhkrutsetud, kusjuures õige pea näitab nägu ka koera õige omanik, kes pole kellegi ingel. Kuigi mõnevõrra kohtlase mulje jättev Bob naeratab ning paotab vähe, annab mehe soov olla pitsu peremeheks nagu iseenesest märku tema hellusest ning heatahtlikkusest, aga nagu lõpuks ilmneb, ei lase ta ennast pikalt provotseerida, on arvatust ohtlikum ning vajadusel valmis toorutsema.

Bob on oma mitmepalgelisuses ja salapärasuses põnev tegelane ning Tom Hardy mängib osa suurepäraselt, nii et filmi on haarav ka hetkedel, kui süžee ei taha areneda (ja selliseid hetki on). Ei ole sugugi üllatav, et "The Drop'i" aluseks on novell, sest kuigi lugu puudutab saatuslikku röövi ning tegelasteks on suuresti ohtlikud Brooklyni kurjategijad, on film sündmustevaene, elavnedes vaimukal kombel siis, kui Bob oma koerakese Roccoga mängima hakkab. Kõigist filmis kujutatud suhetest ongi õigupoolest liigutavaim Bobi ja Rocco oma, kusjuures viimane ei mõju pelgalt aksessuaari, vaid olulise elemendina selles loos, olles otseselt või kaudselt seotud ka karmimate arveteklaarimiste-konfliktidega. Me lihtsalt oleme sunnitud hoolima, kui Bob tegutseb isetult tolle heaolu nimel — midagi veidralt poeetilist on selles lausa. Kuigi peategelane on huvitavalt kirjutatud ja Hardy poolt sümpaatselt mängitud, ei ole "The Drop" psühholoogilises võtmes ehk nii kütkestav või radikaalne kui teised kuulsad Lehane'i teoste ekraniseeringud ("Mystic River", "Shutter Island") ning mõjub pisut kuivalt, aga ometi on tegemist euroopalikult kvaliteetse, enesekindla ja kohati meeldivalt sooja kriminulliga, mis loob veenva pildi Brooklyni trööstitust allmaailmast ning tuletab samal ajal meelde, kui armastusväärsed on kutsikad. Lõpetuseks peaks ilmselt mainima, et siin astub üles ka James Gandolfini oma viimases filmirollis, aga taas mängib ta n-ö iseennast ega mõju seega teab mis üllatavalt.

Leia koer!

1 kommentaar:

  1. Kõige mõnusama osatäitmise tegi filmis hoopis koer Rocco. Igatahes sai koer oma rolliga hästi hakkama. Hetk, mil vihmavari oli torgatud läbi Rocco võrkpuuri, oli emotsionaalselt ehmatavam kui mitmed teised karmid kohad selles filmis.

    VastaKustuta