Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

teisipäev, 10. veebruar 2015

"The Imitation Game" (2014)

Küll on tänane päev täis toredaid üllatusi! Esiteks üllatusin ma, et ilm on taas soojaks minemas, mis pärast pikka ja tüütut talve on igal juhul meeldiv, ja teiseks üllatusin ma, et mullustest sõjateemalistest filmidest kaasahaaravaim ei vii mitte lahinguväljale tulevahetuste keskele, vaid kitsastesse pabereid ja pliiatseid täis tubadesse, kus püütakse murda ülikeerulist salakoodi. Sedasorti looga ajaloofilm võiks eriti rutiinsena mõjuda, ent Teise maailmasõja ajal Enigma sõnumeid dešifreerida lootnud Alan Turingit portreteeriv "The Imitation Game" on kompleksne, oodatust psühholoogilisem ja inimlik draama, mis ei olegi niivõrd sellest, mil moel toimis Turingi leiutatud tehnoloogia võimatuks peetud ülesande täitmiseks või mida krüptograafia endast täpsemalt kujutab, vaid missugune oli Turing inimesena. Ebaõiglaselt palju tagakiusamist kogema pidanud Turing, keda oma eluajal piisavalt ei hinnatud, oli ka ise tõeline enigma, võõrastades paljusid oma arrogantsi ja ekstsentrilisuse tõttu, ent ka rabades järjepidevalt oma geniaalsusega.

Kujutades vaheldumisi kolme erinevat aega matemaatiku lühikeseks jäänud elus, õnnestub filmil luua temast pilt kui keerulisest, mitmepalgelisest ja mõistatuslikust meesterahvast. Niisugune struktuur osutub leidlikuks, sest näiteks pilguheidud Turingi piinarikkasse nooruspõlve aitavad mõista paljusid tema motiive ning mõttekäike aastaid hiljem Enigma koodi kallal töötades, ja sel perioodil juhtunu omakorda selgitab, miks tema saatuseks oli lõpuks saada sonivaks halva tervisega erakuks. Loominguline ülesehitus, Turingit kehastava Benedict Cumberbatchi mõjuvalt nüansirohke osatäitmine ning enesekindel teemakäsitlus teevad filmi biograafilise draamana paeluvaks, rääkimata sellest, et koodide murdmisel käib pidev võidujooks ajaga ning usaldusväärsematelgi tegelastel on midagi varjata.
Kui "The Imitation Game" valminuks Hollywoodis, jääks Turingi homoseksuaalsus usutavasti tagaplaanile, antud käsitluses mängib mehe orientatsioon jälle olulist rolli, tänu millele mõjub "The Imitation Game'i" ka kaaluka, kuid delikaatse filmina inimõigustest. Lisaks meenutamisele, kui levinud oli veel poole sajandi eest homofoobia ning milliseid tagajärgi see kaasa tõi, võtab film Joan Clarke'i tegelase kaudu teemaks ka seksismi.

"The Imitation Game" jutustab Turingi elust ning talle saatuslikuks saanud tööst tänuväärse julgusega ning üllatab mitmetahulisuse ja traagilisusega, kuid mainimata ei saa jätta teatud probleeme. Kohati paistab film pidavat end kavalamaks kui reaalselt on (viitan ühele Vene spiooni puudutavale süžeeliinile, mille lahendus on ettearvatav ja mis pole ehk hädavajalikki), jääb hätta sõjategevuse ja -koleduste visualiseerimisel (kesise arvutigraafika ja arhiivimaterjali abil loodud stseenid allveelaevadest-pommitajatest mõjuvad lohakalt), aja möödumist ei taju hästi ning teatud kõrvaltegelased kipuvad haihtuma, kas siis määratud ajaks või jäädavalt. Ehkki mitte perfektne, on kaheksale Oscarile kandideeriv "The Imitation Game" kindlasti üks 2014. aasta suurepäraseid filme ja seda kas või põhjusel, et see ei kaldu sentimentaalsusele ega tundu pealiskaudne, mis kipub tänapäeval olema eluloofilmide puhul peamisteks pattudeks. Tegemist režissöör Morten Tyldumi esimese ingliskeelse mängukaga ja loodetavasti ei jää see viimaseks.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar