Minust...

Lisaks antud blogile kirjutan(ud) filmidest järgnevatesse väljaannetesse: Postimees, Sirp, Müürileht, Maaleht, teater. muusika. kino., Reaktor. Kuulun ühtlasi pühapäeviti kell 17:00 Raadio2 eetris oleva filmiteemalise "Kinovärgiga mandariini" saatejuhtide hulka ning puhun neljapäeviti filmijuttu Raadio2 saates "Agenda" (u kell 14:20). Ära karda kirjutada-joonistada, kui on küsimusi või mõtteid.

esmaspäev, 9. veebruar 2015

"The King of Kong" (2007) / "Dumb & Dumber" (1994) / "Hearts of Fire" (1987)

"THE KING OF KONG: A FISTFUL OF QUARTERS" (2007)

Meelelahutusliku ja üllatavalt tähendusrikka dokfilmi südames on klassikaline arkaadmäng Donkey Kong ja  konkreetsemalt kaks meest, kellest üks omab selles kaheksakümnendatest saati rekordiomaniku tiitlit (olles saanud kõrgeima punktiskoori eales) ja teine püüab teda selles viimaks lüüa. Billy Mitchelli rekordilist skoori ületada püüdval Steve Wiebel on olemas entusiasm ja vilumus, aga ometi osutub ettevõtmine oodatust keerukamaks. Hoolimata ühisest armastusest Donkey Kongi vastu ei saaks meistrid olla erinevamad — kui Wiebe on heasüdamlik ja positiivne, jääb Mitchellist jälle mulje kui ülbest egomaniakist, kes ei näita rivaali suhtes üles mingisugust lugupidamistki. Kuigi mulle tundub, et film üritab taotluslikult näidata Mitchelli halvas valguses, et konflikt pingelisem tunduks, mõjub just tema ja Wiebe vastandlikkuse tõttu see lugu klassikalise hea ja kurja võitlusena, kus kurjuse alistamiseks on tarvis muldvanas primitiivses mängus saada ulmeline punktiskoor. Film paneb ka imestama, millised pinged võivad kaasneda milleski maailma parim olemisega, sest igal hetkel võib ilmuda välja arvestatav konkurent. Kuigi teema on spetsiifiline, on niisiis tegemist üsnagi universaalse filmiga, mis mõjub kaasakiskuvalt ka juhul, kui videomängude värvikirev maailm ei tõmba.

"DUMB & DUMBER" (1994)

Kuna film on justkui omaette klassikuks saanud ning äsja ka järje sai, võtsin ta lõpuks kavva. Vendade Farrellyte komöödiaid olen tegelikult alati muhedaks pidanud ja debüüt "Dumb & Dumber" on "There's Something About Mary" kõrval lõppude lõpuks nende kuulsaim teos. Kuigi tandemi filmides on häirivalt palju jämedaid šovinistlikke nalju, on need enamasti ka üllatavalt südamlikud ja eneseteadlikud ning omavad meeldejäävat lõpupuänti. Kuigi mainitud omadused on enam-vähem olemas ka antud jandil, ei sattunud ma sellest kaugeltki vaimustusse — ilmselt süüdi tõik, et peategelasteks kaks jämetsema kippuma tolvanit, kellega pole just kerge samastuda. Süžee kulgeb kuidagi juhuslikult ja komöödiana on film ülemäära arulage ja madalalaubaline, aga mitte omade helgete hetkedeta. USA koomikuist on Jim Carrey minu silmis üks tüütumaid ja paraku on siin tema piinarikast jobutamist eriti palju. Samas pean tõdema, et kui ta lõpupoole oma semu saboteerida üritab ning talle salaja kõhulahtistit söödab, on ta grimassid imetlusväärsed. Selle teoga kaasnevad õudused tõid minust paar naerupahvakut esile, aga üldiselt jätsid naljad oma labasuses külmaks ja tagatipuks ei mõjunud film ka tähendusrikkalt nagu teised Farrelly-vendade omad. Kiitus asjaliku muusikavaliku eest, lõpus kõlab muuhulgas üks mu lemmiklaule ehk Todd Rundgreni 'Can We Still Be Friends'.

"HEARTS OF FIRE" (1987)

Mängufilmidest, kus Bob Dylan peaosas, on "Hearts of Fire" kõige hollywoodilikum ja traditsioonilisem, jutustades kergemeelse loo kolmnurgast, kuhu kuuluvad unustusse vajunud rokitäht Billy Parker (Dylan), tema lauljakarjäärist unistav noor fänn ning edev kuulus muusik James Colt, keda mängival Rupert Everettil on ilma igasuguse kahtluseta õudseim mullet filmiajaloos. Kohati ebameeldivalt lääge, kohati lihtsalt tobeda draama tegevus toimub valdavalt lärmakates baarides ja räämas hotellitubades, kus kolme mainitud tegelased lahutamatult aega mööda saadavad. Nende omavahelised suhted muutuvad järk-järgult keerulisemaks, tunded segasemaks. Dylan, kes tol ajal oli täielikus madalseisus ega suutnud filmi jaoks häid laulegi kirjutada, on üsnagi magnetiline (kuigi ta pole kunagi suurem asi näitleja olnud, tuleb mehe kummastav ekstsentrilisus nagu iseenesest esile ja see teeb tema jälgimise lihtsalt huvitavaks), aga näitlejaist hindan enim hoopis naispeaosatäitjat Fionat, kes on tervest seltskonnast ilmselgelt parim laulja ja lihtsalt väga nunnu — tekib küsimus, kuidas ometi ta staariks ei saanud, sest kõik vajalikud omadused paistavad olemas olevat. Platooniline suhe Parkeri ja Fiona mängitud tütarlapse vahel on filmis südamlik, kõik muu mõjub ausalt öeldes "mürana". Ehkki mitte kvaliteetne, on "Hearts of Fire" oma lapselikkuses üllatavalt nauditav ning meeldiva soundtrackiga, kui kergem kaheksakümnendate rokk vastumeelt pole.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar